Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Maria Kilk ja erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kuidas avastasite endas metsainimese?
Olen Lääne-Virumaalt pärit ja maal üles kasvanud. Kui meie pere kolis korterist elama päris oma majja päris metsa kõrvale, hakkasin üksinda metsas käima ja loodust avastama. Muidugi mõjutas ka metsanduskõrgharidusega vanaisa, kes pidas metsamehe ametit ja oli kirglik jahimees. Siiski kujunes mu tõsisem huvi metsanduse vastu välja maaülikooli tudengina. Minu perel on nüüd olemas ka oma väike mets.


Et noorest metsasõbrast kasvaks suhteliselt lühikese ajaga metsandusteadlane, läheb vaja inspireerivat kasvukeskkonda. Teie leidsite selle Eesti Maaülikoolist?
Kahtlemata on üliõpilasena ülimalt oluline, kellega sa puutud kokku lõputööd tehes ja kes saavad sinu mentoriteks. Inspireeriv keskkond kujuneb siis, kui tekib sobiv kooslus, kui sa leiad inimese, kellega on väga hea klapp ja kes võtab teatud mõttes ka riski noore inimese eest.

Ülikooli astudes olin veendunud, et lõpetan bakalaureuseõppe ära ja lähen kohe tööle praktilisse metsandusse. Viimasel aastal aga nägin, et magistriõpe on ka väga huvitav. Uus plaan oli, et kaitsen ka magistrikraadi ja pärast seda lähen praktilisse metsandusse. Kuid juba magistriõppe esimesel aastal hakkasin maaülikoolis väikese koormusega tööle – see on erandlik, pigem jõutakse selleni doktoriõppes – ja see töö muutis taas mu tulevikunägemust. Kaitsesin ka doktorikraadi nominaalajaga ära.

Need järkjärgulised sammud süvendasid järjest enam minu huvi mitte ainult metsanduse, vaid nüüd juba teaduse vastu. Kindlasti toetas ka see, et olen alati olnud äärmiselt kohusetundlik ega jäta midagi tegemata. Nii võibki juhtuda, et noore inimese areng progresseerub, süües kasvab isu, tahad veel suuremat ampsu saada, veel kaugemale edasi liikuda.

Kes on olnud teie mentorid sel teel?
Maaülikoolis kindlasti professor Hardi Tullus, meie isiksused näivad hästi kokku sobivat. Hiljem, doktoriõppe alguses osalesin aga väliskursusel, mis osutus minu teadustee murdepunktiks. Seal olid koos valdkonna parimad teadlased kogu maailmast, Ameerikast Rootsini. Oli silmiavav, et need teadlased rääkisid asjadest hoopis teistmoodi, kui meile oli õpetatud, ja minu jaoks palju huvitavamalt. Sel kursusel omandatu on siiamaani minu teadusliku lähenemise põhialus.

Järeldoktorantuuri tegin Rootsi põllumajandusülikoolis SLU. See on väga meie maaülikooli sarnane, kuid veel tugevama tasemega: kui meie püüdleme metsanduse ja põllumajanduse valdkonnas püsima maailma 50 tugevama ülikooli seas, siis SLU on maailmas kolmas. Seal oli minu mentoriks ja eeskujuks legendaarne Rootsi metsakasvatusprofessor Tomas Lundmark, keda olin esimest korda kohanud eelmainitud kursusel. Seitse aastat hiljem kohtusin temaga Eestis, minu suureks üllatuseks ta mäletas mind ja esimese asjana kutsus Rootsi järeldoktorantuuri.


Nii et Eesti Maaülikool andis mulle baasteadmised, professor Lundmark mentorina mõjutas mind aga üldfilosoofiliselt: kuidas olla metsateaduses mitte klassikaline teadur, vaid kasvada professoriks, näha teaduse, praktika ja ülikoolisüsteemi tervikpilti. Ka seda, mida pead ette nägema, kui tahad jõuda ülikoolis kõrgemale karjääriastmele.

Mõni võiks selle jutu peale öelda, et teil on kõvasti vedanud. Kuid elus on asjad sageli vastupidi: kui oled ise õige inimene, leiavad võimalused tee sinu juurde.
Ma ei saa öelda, et olen suur talent, aga ma olen töökas. Vähemalt meie haridussüsteemis, kus pole ka näiteks päritoluga seotud piiranguid, võib töökuse ja järjepidevusega jõuda väga kaugele. Minu töökus on tulnud ilmselt lapsena maal veedetud suvedest, kui tuli kogu aeg abitöid teha.

Teaduses kipubki olema nii, et väga targad ja andekad lähevad kuhugi mujale raha teenima. „Teadus ei ole koht, kus rikkaks saada,“ ütles mulle kohe alguses ka esimene juhendaja professor Hardi Tullus. Teaduses on just töökus kõige alus.

Noore teadlase preemia laureaadi kõnes ütlesite, et teadlase tööpäev kestab 24 tundi. Kas selline elu on võimalik?
Kahtlemata tehakse siin tööd muu aja arvelt ja paljud professorid on tõelised fanaatikud. Kuigi ma ei veeda 24 tundi ööpäevas oma uuringute juures ega metsas, pole mul neist pääsu, sest aju protsessib neid teemasid kogu aeg. Õhtul jalutadeski käivad mõtted selle üle, kuidas mõnd probleemi lahendada.

Tähtis oskus on saavutada tasakaal, leida midagi muud, mis aitab vahepeal töömõtetest välja tulla. Praegu kulub minu vaba aeg peamiselt kaheaastase poja kasvatamisele ja see on suurepärane võimalus ennast välja lülitada, mõtted tõesti mujale juhtida.

Teadus peab olema sammu võrra ees

Mis lähenemine see täpsemalt oli, mis teil sel murdelisel väliskursusel silma särama pani?
Seal käis meie aruteludest pidevalt läbi kaks sõna. Esiteks produktsiooniökoloogia – kuidas ained liiguvad ja kuidas süsinik akumuleerub. Ja teiseks metsakasvatus, sellega seotud tegevused. Ühe oma Rootsi järeldoktorantuuri loengu teema sõnastasingi nii: metsakasvatuslike tegevuste mõju produktsiooniökoloogiale.

Näiteks kui me plaanime metsas harvendusraiet, on meil vaja mõelda, kuidas puud sellele reageerivad. Minu jaoks on siin võtmesõnadeks lehemass või lehepind. Tavaliselt vaatame metsas ringi horisontaalselt ja näeme seal tüvepuitu, terminit kasutades ristlõike pindala.

Minule on aga kõige olulisem vaadata üles taeva poole: kui palju on seal okkaid, kui palju on seal lehti, kuidas puud omavahel positsioneeruvad, lähtudes ressursside kasutamisest ehk milline on igaühe võra osakaal.


See aitab aru saada, millised neist on metsakasvatuslikus mõttes tulevikupuud ja millised võiks ära raiuda. Aitab näha seost, kuidas ökosüsteem muutusele reageerib. Jälgida ressursikasutust kõige selgemas mõttes, sest süsiniku sidumine saab metsa ökosüsteemis toimuda ainult seal üleval rohelises okkas või lehes, kust see jaotub kogu ökosüsteemile.

See on kujunenud ka minu filosoofiaks metsakasvatuse õpetamisel. Õpetan neljandat aastat maaülikoolis metsakasvatuse kursusi ja kui võrdlen seda oma tudengiajal kuuldud loengutega, siis kahtlemata pole see enam seesama klassikaline jutt, vaid minu väliskursuste ja järeldoktorantuuri mõjudega. Mul on väga hea meel näha, kuidas pärast kursuse lõppu oskavad tudengid neid seoseid kirjeldada. See teeb kõige suuremat rõõmu.

Näib, et teie uurimistöö on samal ajal väga tihedalt seotud praktilise metsakasvatusega?
Produktsiooniökoloogia kui niisugune toimib igas ökosüsteemis, olgu see siis kaitsemets või majandusmets, aga majandusmetsas on meil võimalik seda metsakasvatusvõtetega pisut suunata.

Minu teadustööde eesmärk ei ole leida metsanduspraktika tagajärgi või kustutada tulekahjusid. Me peame olema sammu võrra ees: enne, kui puhkeb tulekahju, peaks meil olema paigaldatud kaitsesüsteem. Mind huvitavad põhjused. Kõige olulisem on küsida miks.

Hea näide on süsinik. Me oleme palju kirjeldanud, kui palju metsa süsinikku koguneb või kuhjub. Aga mis on selle põhjus, kuidas see süsinik sinna tekib? Milline roll on selles metsamulla viljakusel, puuliikidel? See, kui palju on lõpuks süsinikku, on tagajärg. Vastates küsimusele miks, õpime protsessidest aru saama ja oskame kirjeldada, miks näiteks ühte konkreetsesse metsa koguneb just nii palju süsinikku.

Praegu tegelen rohkem juurkonkurentsiga, mida varem ei ole nii palju käsitletud kui näiteks valguskonkurentsi. Juurkonkurentsi uurimist alustasin Põhja-Rootsis ja jätkan praegu käimasolevate teadusprojektidega Eestis, et aru saada, kuidas puud toitaineid ja vett omastavad. Meie metsamullad ei ole teatavasti väga viljakad, sest parimad mullad on jäänud põllumajandusele. Mina uurin, kuidas puud omastavad vajalikke aineid puhtpuistus (ühest puuliigist) ja segametsas. Segametsi on palju kiidetud kui tootlikumaid ja mitmekesiseid, aga mind huvitab, kuidas segametsa puude vahel jaotuvad vesi ja toitained. Keskendun siin meie põhilisele segametsatüübile, kuuse-kasesegametsale, ja võrdlen neid nii puhtkuusikute kui ka puhtkaasikutega.

Kahlemata annavad tulemused sisendi ka praktilisele metsakasvatusele, sest me vaatame seda teise nurga alt, maa alt. Siiamaani on ökosüsteemi käsitletud suuresti maapealse vaatluse põhjal. Aga teadlastel tuleb see praktikutele võimalikult lihtsas keeles selgeks teha, sest ega praktikud ei hakka ise maa alla vaatama, vaid meie asi on maa-aluse ja maapealse omavahelised seosed ära kirjeldada ja anda selle alusel soovitusi majandusmetsade paremaks kasvatamiseks.

Tundlikud uurimisteemad

Esinesite suvel ka „Terevisiooni“ saates ja juttu tuli lageraiest. Arvestades, kui tundlik see teema Eestis on, tahaks esmalt küsida, kui palju sõimukirju te pärast saadet saite.
Otseselt ühtegi sõimukirja ma saanud ei ole. Kuuldavasti sotsiaalmeedias oli arutelu käinud, aga ma ise olen minimaalne sotsiaalmeedia kasutaja ja selles mõttes läks see minust mööda. Kõik, mida ma teleintervjuus väljendasin, põhineb sellelsamal produktsiooniökoloogia filosoofial.


Mõiste lageraie on tõesti väga maha tümitatud, aga majandusmetsas tuleb meil rääkida metsa uuendamisest ja seal on sisuliselt ette nähtud kaks uuendusraieviisi: lageraie ja turberaie.

Milline on teadlasena teie vaade lageraiele?
Iga metsakeskkonna ressursid on piiratud. Samamoodi, nagu meil on pangakontol teatud hulk raha ja me saame seda ainult nendes piirides kasutada, on ka metsas teatud hulk ressursse ja tugevamad suudavad need ressursid endale võtta. Selleks, et uus mets saaks kasvama hakata, peame paraku suured puud maha raiuma, sest uued väikesed puud ei suuda nendega konkureerida, suured puud tõmbavad väikestelt toitained ja vee ära.

Lageraie tähendab seda, et me likvideerime ühe võttega vana metsapõlve, et anda võimalus uue metsa kasvamiseks. Niikaua, kui me maa kasutusotstarvet ei muuda, me minu silmis metsa ära ei hävita.

Meie metsaseadus on tegelikult väga karm dokument ja teeb võimatuks Eestimaa lageraie mõttes paljaks raiumise. Esiteks peame alles jätma säilikpuud ja seemnepuud. Ringi sõites on mulle vähemalt viimase aasta jooksul silma jäänud RMK praktika jätta säilikpuid kasvama suuremate gruppidena, mis on minu meelest igati tervitatav. Kui paneme sinna kõrvale kasvama uue metsa, siis tekib sinna säilikpuude suuremasse gruppi selline omapärane metsakooslus, kust liigid võiksid kergemini edasi liikuda järgmisse metsapõlve.

Teiseks seab seadus lageraiele selged pindalalised piirangud ja järgmist lageraiet lihtsalt ei tohi teha enne, kui eelmine on vastavate kriteeriumide järgi uuenenud. Eestis on keskmine lageraieala kuskil 1,5 või 2 hektarit, mis maailmapraktikas on pigem häilraie, selline väike häiring.

Kõige selle juures ei tasu aga unustada, et iseenesest ei vaja ükski mets majandamist ega kasvatamist. Ka metsamehed ei raiu lõbu pärast, vaid ikka sellepärast, et puidule on nõudlus. Metsamajandamine lähtub ainult inimeste vajadusest puitu tarbida, sest meile meeldib kasutada puitu näiteks ahjukütteks ning me eelistame puittooteid plastile ja teistele materjalidele kõikjal, kus see vähegi võimalk on.


Teie teine uurimisteema juurkonkurentsi kõrval on peaaegu sama tundlik – uurite n-ö puupõlde.
Oma teadustööd alustasin kiirekasvuliste lehtpuumetsade uurimisest. Eestis on need kasvama pandud kasutusest välja jäänud, vähemväärtuslikule põllumaale. Hinnanguliselt võiks selliseid metsi olla 100 000 hektaril. Ja tõepoolest, kas siis halvas või heas mõttes, aga uurisin päris puupõlde, kus puud on istutatud ridadena; vaatlesin kodumaist arukaske ja hübriidhaaba ning teadustöö keskendus tootlikkusele, et aru saada, kui hästi puistud kasvavad ja kui hästi nad süsinikku seovad, sest produktiivsus ja süsinik on omavahel tihedalt seotud.

Teisest küljest uurisin, kuidas meie kiirekasvulised lehtpuuistandikud mõjutavad mulla viljakust. Mulla väljakurnamine metsaistandikes on üks suurimaid hirme, eriti maailmapraktikas. See on väga intensiivne metsakasvatuse viis, kus puudele antakse üsna palju väetisi juurde.

Selgus, et meie istandikes ei ole esimese kahekümne aastaga mullaviljakus tegelikult vähenenud, me ei ole neid maid kuidagi ära kurnanud. Võib-olla peitub võti selles, et tegu on lehtpuudega, iga aasta kukub lehevaris maapinnale tagasi, kõduneb seal kiiresti, vabanevad uued toitained ja tekib ringlus, teisisõnu laseme ökosüsteemil ise toimetada ja see saab hakkama.

Nii et kui sõidate autoga mõnest lehtpuuistandikust mööda, siis vaatate seda päris hea pilguga?
Jah, Eesti tingimustes peaksime neid võtma pigem positiivselt. Meil on olemas üle 20 aasta kestnud teadusuuringud, lisaks minu omadele elurikkuse uuringud – needki näitavad, et istandikud ei ole looduslikust metsast sugugi vaesemad liikide arvukuselt, kuigi need erinevad küll liikide koosluste poolest.

Taustaks võib öelda, et Eesti metsamaa pindala on viimase sajandi jooksul sisuliselt kahekordistunud ja enamjaolt on uus mets tekkinud loodusliku uuenemise käigus. Kuid looduslikult uuenenud lehtpuupuistud on olemuselt istandikega sarnased, mõlemal juhul on tegu esimese põlve metsaga, kuhu igal aastal lisandub metsaliike.

Tõsi, kui sisened istutatud metsa, siis näed, et puud kasvavad seal ridadena. Loodus ei ole nii süstematiseeritud, sellise korrapärase struktuuri loob inimene. Aga saab ju istutada ka teistmoodi, arvestades rohkem emotsionaalset ja visuaalset külge.

Ja alati tuleb ka küsida, mis oleks alternatiiv. Näiteks kui samal pindalal kasvatataks jätkuvalt teravilja, siis seal ei oleks sellist liigirikkust nagu praegu. Samuti on võimalik, et tuleviku puidukasutuses suureneb oluliselt puidukeemia tähtsus, mis Eestis keskendub kase väärindamisele, ja me peame arvestama ka sellega.

Teile antud noore teadlase preemia on täpsemini sõnastatuna noore keskkonnateadlase preemia. Ometi on keskkonnavaldkond ühiskonnas nii polariseerunud, et aktivistide ja teie kui teadlase vaatenurk võivad paikneda sama skaala täiesti eri otstes.
Ma arvan, et te ei eksi, arusaamised või teadmised keskkonnast on kuidagi lahku läinud. Kahtlemata on metsandus üks oluline osa keskkonnast. Kuid tihtipeale, kui me räägime keskkonnakaitsest või looduskaitsest, teeme seda sooviga keerata midagi lukku või kehtestada piiranguid. Ma ei ole kindel, et see on alati õige suund. Näiteks Kesk-Euroopas on märksõnaks kohanemine.


Peame aru saama, mis eesmärki me soovime saavutada. Võib-olla pole vaja nii palju kinni keerata, vaid selle asemel mõelda, kuidas muutustega kohaneda. Ja seejuures, mis kõige keerulisem, tuleb leida tasakaal, kust tuleb see puit, mida tööstus väärindab, kus on need väärtused, mis on seotud metsas puhkamisega, ja kus on hoitud erinevad liigid. Kui me keskkonnakaitse sihiga järjest suurendame protsendipunkte, kui palju peab olema range piirangu all, kas me ei võiks vaadata ka sisulist poolt: kuidas saab kaitse-eesmärk täidetud. Kas see pindala või protsendi tagaajamine ongi tingimata nii oluline, kui need metsad oma kaitse-eesmärki ei täida?

Võimekas järelkasv on olemas

Olete ise hea näide noorest teadlasest, kes 35-aastasena on jõudnud nooremprofessori ja õppetooli juhi kohale. Kuidas olete rahul maaülikooli noorte teadlaste järelkasvuga üldisemalt?
Järelkasv on ülikoolile äärmiselt oluline. Ka tagalat ei saa üles ehitada ühe professori peale. Olles ise hiljuti selle teekonna läbinud, tean, et projektiraha küsimisel ei ole noorteadlastel sugugi kerge konkurentsis püsida. See ei ole lihtne keskkond, kus hakkama saada.

Ülikoolisiseselt on meie õppetoolis oluline toetada perspektiivikaid noori, kes soovivad teadlaskarjääri alustada. Minu meelest ei saa tänapäeval enam teistmoodi, kui peab olema ka väliskogemus. Järeldoktorantuur on vajalik, et olla konkurentsivõimeline ka tulevikus. Pärast turvalist doktorantuuri ja kraadi kaitsmist võib tekkida teatud rahulolu või mugavustunne, aga selleks, et tekiks areng, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Sest doktorikraad on tõesti alles algus ja ainult oma juhendajale või töörühma juhile lootma jääda on libe tee. Ikka tuleb ise hakata küsima, teha järeldoktor, panna end proovile võõras keskkonnas.

Kui vaatan meie metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli vanusejaotust ja hiljuti kaitsnud doktoreid, siis praegu muretsemiseks põhjust pole. Näen, et meie värsked doktorid suudavad juhtida teadusprojekte ja et igas valdkonnas, olgu see metsapatoloogia, metsaökosüsteemide süsinikuringete või meie metsakasvatuse töörühm, on võimekas järelkasv täiesti olemas.