Veisjärv asub Viljandimaal ja on ligi 480 ha suuruse veepeegliga madal järv. Veisjärve teebki väga tundlikuks tema väike sügavus (keskmine sügavus 1,3 m) ja suhteliselt väike valgala
(ca 20 km2), mistõttu veevahetus on väga aeglane (1,4 korda aastas). Just järve väike sügavus on see, mis suvistel perioodidel põhjustab olukorra, kus lainetuse mõju ulatub järve põhjaseteteni, mis toob kaasa vee kvaliteedi languse ja toitainetega küllastumise. Talvel omakorda on suur tõenäosus ummuksile jääda.

Järv on ka hea tüüpiline näide maaparanduse arengust Eestis. Samuti näide, kuidas kunagised maaparandajad on teinud olulisi valearvestusi ja toonud kaasa nii looduskaitseliselt kui ka kalamajanduslikult väärtusliku veekogu degradeerumise, rääkimata järve ümbritsevate sooelupaikade drastilisest muutumisest. Järve muutumisest annavad hea ülevaate Maa-ameti geoportaalis kõigile kättesaadavad ajaloolised kaardid alates 19. saj. keskpaigast.



























Schmidt Liivimaa ja Rückel Eestimaa 19. saj. aluskaardid (1839). Siin on veel ilusti näha kui kaugele ulatusid järveümbruse sood ja järve lõunaotsast algav Õhne jõgi.


























Üheverstaline kaart 1907. aastast on juba oluliselt detailsem, kuid üldsituatsioon on siiski sama. 



























EW aegne topokaart 1936. aastast. Labidad on maasse löödud ja loodusliku väljavoolu kõrvale on rajatud edelanurka uus väljavool, mis tänaseks on muutunud ametlikuks Õhne jõe alguspunktiks. Veelangatuse algatus on tehtud. Töö leidis väidetavalt aset 1924-1925.a..




























NL aegne topokaart 1963. aastast. Paistab, et järve pind on juba oluliselt alanenud. Üksikud uued kraavid on lisandunud. Ümbritsevates kooslustes pole aga muutused olnud veel väga drastilised. Sellel viitavad just lääne- ja loodeküljes olevad lagesood, mis suure tõenäosusega olid veel lagedana püsinud sooheinamaad või järvele lähemal õõtsiksood.


NL topokaart 1989. aastast näitab, et vahepealsel ajal on kuivendajad kõvasti tööd murdnud. Järve veetase on arvatavasti oma madalseisus (numbrid kaardil viitavad mõõtmisaegsele veeseisule 96.30), kuid kohalike jutu järgi ei toonud see kohe kaasa järve vee kvaliteedi ja kalastiku seisundi halvenemist. Need muutused on tulnud teatud viibeajaga. Sarnast viibeaega näeme ka kuivenduse mõju puhul soodes, kus see on näiteks rabades oluliselt pikem, ulatudes mitmekümne aastani. Järve läänekalda ümbruse madalsoodes on aga muutused olnud kiired ja endiste sooheinamaade asemele on kujunenud korralikud soovikumetsad. Seega väike osa järveümbruse maaomanikest teatud mõttes kindlasti rahaliselt võitsid, ülejäänud kogukond aga pigem kaotas. Looduslik Õhne jõe algus on juba selgelt kõrgemal kui maaparanduse käigus süvendatud väljavoolukanal ja võib toimida väljavooluna ainult väga ekstreemsete sademetega aastatel.  

Peale nõukogudeaegset kuivendust pole uusi kraave enam rajatud ja väljavoolude mõningase settega tagasitäitumise tulemusena järve veetase veidi tõusnud. Küll aga hakkasid veetaseme alanemisest tingitud muutused mõjuma vee kvaliteedile ja kalastikule. Viimastel aastatel on Veisjärve kehv seisund fikseeritud ka Maaülikooli järveuurijate poolt vähemalt alates 2007. aastast ning nende nägemuse järgi peaks veetaset tõstma lausa 1 m võrra, et järve seisund üheselt stabiliseerida. Arvestades aga maaomanike arvu järve ümber ja maade metsasust tundub see veidi ebareaalne soov. 

Aga enne teadlasi märkasid olukorra halvenemist kindlasti kohalikud. Selle kõige otsesemaks kinnituseks on see, et kohalikud järvekaitsjad-kalamehed on aastaid rajanud väljavoolukanalile paise, et järve seisundit veidigi parandada. Viimane taoline pais on rajatud sel kevadel.

Vanade paisude jäänused.  

     

   
















Sel aastal rajatud pais.

Kohalike poolt rajatud veetõkked on arvatavasti põhjustanud lühiajalist veetasemetõusu ja lihtsalt suurendanud järve veetaseme kõikumise aastast amplituudi. Ka värskelt rajatud paisust on vesi läbi murdnud ja järve madalseisu suve teisel poolel see pais ei mõjuta. Madalseis aga on kõige kriitilisem järve tervise seisukohast. Iseehitatud paisud ei aita seega kaasa järve seisundi olulisele parandamisele, küll aga mõjutavad kalastikku, kuna on vähemalt peale rajamist väga efektiivseks rändetõkkeks kaladele. Järveümbruse maaomanike seisukohast on aga väga halb see, et suvaliselt ehitatud paisud tõstavad suvalisel ajahetkel vee teadmata kõrgusele ja see võib tuua kaasa väga prognoosimata tagajärgi.

Asja positiivne külg aga on see, et need isetehtud paisud võimaldavad meil reaalselt looduses veenduda, et kuhu teatud paisutuskõrgusel veetase tegelikkuses ulatub. Ka see tähendab ümbritsevate soode lausalist üleujutust või tõuseb soopind koos veetasemega. See on oluline, kuna ainult paberil mõõdistuspiire vaadates on inimestel sageli väga suur hirm igasuguse veetaseme tõusu ees ja ülehinnatakse väiksemate veetasemetõstmiste reaalset mõju maastikul. 

RMK alustas 2015 aastal järve väljavoolule põhjapaisu planeerimist, mis võimaldaks järve veetaset tõsta tagades seejuures ka kaladele vaba liikumistee Õhne jõest Veisjärve. Töö teostamine eeldab aga kõigi järveäärsete maaomanike nõusolekut. Kui enamus maaomanikest oli planeeritud ca 20 cm paisutustasemega kohe nõus, siis kõige tundlikemates kohtades paiknevad maaomanikud jäid õigustatult mõnevõrra skeptiliseks.

Eelmisel nädalal sai siis projekteerijaga ja maaomanikuga koos väljas käidud, et fikseerida olukord looduses ja hinnata, kas hirmudel võib olla tõepõhi alla või mitte. Alustasime metsast, kus selgus, et hetkel suhteliselt kõrge veetaseme korral oli järveäärne õõtsiksoo korralikult märg, kuid mitte üleujutatud. Igatahes sai seal kummikuga rahulikult ringi jalutada. Seega võis öelda, et hõreda ning madala puistuga õõtsik-siirdesoo oli suht heas seisus e. korralikult vesine ja jõhvikaid saab seal ka järgnevatel aastatel korjata. Vesi aga ei ulatunud kraavitatud suurema metsani, mille puhul oleks saanud rääkida võimalikust olulisest majanduslikust kaotusest.
 
Hõreda puistuga õõtsik-siirdesoo järve läänekaldal.

Projekteerija võttis veetaseme kõrgused ja nagu me eeldasime oli see suhteliselt tundlikus piirkonnas aktsepteeritav veetase kõrgem kui meie planeeritud keskmine paisutuskõrgus.


































Pildil on toodud tänane veeseis lilla joonega (98,88)ja planeeritud keskmine paisutuskõrgus roheka joonega (98.80).

Veetase avalikus ujumiskohas järve idakaldal veeseisu 98.88 juures.  Planeeritud paisu puhul oleks rannariba laiem. 

Paisu enda kõrgus e. minimaalne veetase on aga 20 cm madalamal (96.60). Loodetavasti annab see info kohalikele ja maaomanikele kindluse, et korraliku kalapääsuga põhjapaisu abil järve keskmise sügavuse suurendamine 20 cm võrra ei too kellelegi kaasa arvestatavat majanduslikku kahju. Kui olulisel määral see parandab järve seisundit, seda saaksid näidata juba järgnevate aastate seired. Midagi tegemata aga võib siin oodata ainult ühesuunalist järve seisundi halvenemist, mis pikas perspektiivis võib kinnistute väärtust vähendada rohkem kui järveäärsest soost saadav napp puidutulu kellegile kompenseerib. Kogukonna kaotuse suurusest pole siis loomulikult mõtet rääkidagi.

Seega loodame, et Veisjärveäärsed maaomanikud teevad järve jaoks õiged otsused, sest antud juhul tõesti iga hääl loeb ja piisab ühest vastuhäälest, et kõik kaotaksid!