RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
22. detsember, 2020

Video – Hirvekaamera uudised

Aasta kõige pikematel öödel, talvise päikeseseisakuaegu on hirveplatsil käinud hulganisti metsaloomi. Möödunud ööl sai jälgida korraga viite hirvepulli ja soovikorral lugeda rahulikult nende sarveharusid. Ja lugesingi, sain ühe kaheksaharuliste, kaks kümneharuliste, ühe kaheteistharuliste ja ühe viieteistharuliste sarvedega hirvepulli. Viimane neist ongi kõige vägevamate ehetega hirvepull, keda senini sel hooajal on nähtud. Need viis hirveisendit pole muidugi ainsad, kes käivad platsil heina, silo ja porgandeid nosimas, olen senini eristanud kaksteist erinevat hirvepulli aga küllap on neid siin rohkem käinud. Ühtegi hirvelehma ega vasikat pole veel märgata olnud.

Tervest kilega kaetud silopallist sai aga omamoodi katse, et palju siis aega läheb, kui mõni hirv tuleb mõttele kile sisse auk teha ja proovida õige silo kvaliteeti. Läks poolteist nädalat ja augud olidki sees. Pole täpselt teada, kuidas esimene auk sellesse silopalli sündis, kas kasutati selleks sarvi või hambaid aga jahimehed-põllumehed on väitnud, et pullid kasutavad palli lõhkumiseks sarvi ja lehmad hambaid. Aga no jah, pullidel on ju ka hambad – kaks valikut. Pilti vaadates tundub, et seekord valis pull tööriistaks hambad. Põllumehe seisukohalt pole muidugi vahet, mil viisil kahju sündis, aga üks on selge, et nende jaoks elab praegu Saaremaal liiga palju hirvi. 

Kodukakku möödunud hirvekaamera hooajal ei õnnestunud kuulda ega näha, nüüd on ta jälle kohal – tuli end lausa näitama kõige paremal moel. Veel parem oleks, kui ta otse kaamera ees siin ringi sibavatest hiitest ka ühe kinni püüaks.  

Viimati kolme aasta eest elas siit poole kilomeetri kaugusel mägralinnakus mägrapere. Siis käisid loomad söödaplatsil sügisel üsna tihti, niikaua, kui novembri lõpus detsembri alguses ümarad loomad taliuinakusse sättisid. Pole kindel, kas see mäger on end sisse seadnud samasse mägralinna või on kuhugi teel, igatahes normaalse lumega ja külmakraadidega talvel magaksid nad praegu õndsauinakut. Midagi ta siit porgandite vahelt söödavat leidis, ehk mõne mardika ja tuleb veelgi, kui talv lubab. 

Rebase rajad kulgevad siit läbi – läbi aegade, ühed urudki on mägra naabruses ja mõni neist toonud pojad ka tühjaks jäänud mägralinnas. See rebane ei teinud aga kahest-kolmest hiirest väljagi, kes hetk enne rebase saabumist heinarulli sisse pakku pugesid. 

Metskitsed rõõmustavad vaatajat harilikult valges ja videvikus, siis kui hirvi platsil pole. 

Kena talve algust!


Lisa kommentaar

Email again: