Muuseas, see puudutab ka meid: kas kõik on täiel määral valmis mitmesugusteks ettenägematuteks asjaoludeks, nagu Päästeamet soovitab? On hea, kui sellseks ettenägematuks asjaoluks osutub üksnes talv.  

Detsembri alguses metsa minnes tasub silmas pidada, et lähenemas on jõulud ja siin võib juba märgata metsavaimu või päkapiku jälgi – näiteks võib mõnikord olla kusagile kuuse alla kingikott peidetud.  

Midagi niisugust, nagu see kergest ja õhulisest materjalist komps oranžide kuulikestega.  

Külmas metsas enne tõelise lumise talve saabumist üksnes tundub, et siin pole mitte kedagi, kui aga vaadata langenud lehtede paksu kihi alla või tõsta üles vana kännu kooretükk, siis saab selgeks, kuhu kadusid siinsed tavapärased pisielanikud – ämblikud, põrnikad ja muud putukad.   

Ja see oranžide kuulikestega kotike pole sinna meie jaoks jäetud – näe, juba kiirustab selle juurde murelik ämblikuemand.  

See on Anyphaena accentuata, kelle puhul on huvitav märkida, et kui isasämblik näeb kurameerimise ajal emasämblikku, siis hakkab ta tagakeha erutunult vibreerima. Lüües seejuures tagakehaga vastu lehepinda, tekitab ämblik häält, mis sarnaneb vaikse suminaga – niisuguse oskusega ta võidabki oma pruudi südame. Ja neil ongi kõik nagu inimestel! 

Sügisel, pärast neid vibratsioone, muneb emasämblik munad ämblikuvõrgust kotikesse ja peidab selle tagasihoidlikku kohta, et kevadel ilmuksid munadest noored ämblikud. 

Aga mida kujutab endast see kompsukeseks keeratud ja sambla sisse peidetud leht, mille sees on midagi valkjat?  

Midagi selle valge loori sees on, aga mis see on?  

Mitte mis, aga kes: suleteki alt ronis välja unine ämblik tumma küsimusega kaheksas silmas: „Kes see on, kes mul magada ei lase?“ – „Palun vabandust, et nii uudishimulik olen, lubage ma teen vaid mõned fotod mälestuseks. Ja kohtumiseni kevadel!“ 

See oli ämblik Clubiona stagnatilis. Kui ta ootamatult avastatakse, siis ei hakka ta ringi sebima ega põgenema, vaid otsekui tardub – ja tõepoolest, ämblik poseeris liikumatult kogu fotosessiooni aja.  

See ämblik peab reeglina jahti öösiti, päeval aga varjub oma pelgupaika – ämblikuvõrgust kotikujulisse telgikesse. Kas tal on selles talvel tõesti piisavalt soe? 

Siin on aga veel üks kotikesse pugenu, kes näeb välja otsekui mägedes külma käes värisev, tuultest puruks rebitud telgiga alpinist.  

Mädanenud kännu prakku on samuti keegi talvitujatest peitu pugenud. Ta pole veel jõudnud piisavalt sügavale tungida, seepärast avastasingi ta, tema aga on uinakust ärgates mõnevõrra hämmastunud minu häbitu sissetungi üle. Seepärast ta ei jõudnudki põgeneda, vaid andis mulle võimaluse lühikeseks fotosessiooniks. 

See mardikas kuulub jooksiklaste sugukonda – tõenäoliselt on ta sõmerjooksik. Jooksiklaste sugukond on väga suur, üks suurimaid maailmas – neid mardikaid kohtab nii külmas tundras kui mägedes, nii kõrbes kui metsas.

Paljud jooksiklased on omavahel väga sarnased ja neid on kõikjal nii palju, et tundub – seenehooajal on võimatu metsas käia, ilma et neist vähemalt ühte kohtaks. 

Siinsamas lähedal oli koore all peidus veel üks jooksiklane, kes sarnaneb metsa-süsijooksikuga. 

Raske on isegi ette kujutada, et kõigest ühe jalutuskäigu ajal võib hilissügiseses või varatalvises metsas kohata nii palju huvitavaid putukaid. Nii juhtub seepärast, et nüüd on nad kogunenud paikadesse, kuhu saab talve eest varjuda. 

Veel üks jooksiklaste esindaja, seekord üks kõige pisemate hulgast – Bembidion. 

Aga mis imelik ehe sellel mardikal on, mis temaga juhtus?

Näib, et see mardikas ei vaja enam mingit talvist pelgupaika, kuna siin on jooksiklasest üksnes muumia alles.  

On olemas seened, mis parasiteerivad putukatel, näiteks kedristõlvik. See jooksiklane ilmselt langeski niisuguse seene ohvriks. 

See siin pole aga enam jooksiklane, vaid – kõlab ohtlikult – mardikas teotapik.

See pisike mardikas isegi ei kahtlusta, et ta võib oma eripärase eluviisi ja spetsiifiliste maitseeelistuste tõttu mõnikord saada kohtumeditsiinilise laibauuringu üheks objektiks. 

Teistel juhtudel, nagu ka siin fotol, on ta lihtsalt huvitav ja sümpaatne mardikas. 

Tingimata leiab lehtede alt ka ühe kõige levinuma kohaliku asuka – kakandi.

Neid vähilaadseid – ühtesid kõige esimesi fossiile, tuntud juba eelajaloolistest aegadest – kohtab sageli mitte üksnes linnast väljas, vaid üldse kõikjal, kus on niiskust. Paljud perenaised ei salli neid kahjutuid vähilaadseid – täiesti põhjusetult – ega mõista, et süüdi pole mitte kakandid, vaid niiskus. Kui vabaned niiskusest, siis kaovad ka kakandid, kolides ümber mõnesse neile sobivamasse kohta. 

Kuid siin, niiskes metsas, lehekihi all, on nende jaoks tõeline paradiis. 

Putukad võivad talvituda mitmesugustes arengujärkudes – mõni täiskasvanult, teine vastse või nukuna, kolmas muneb munad.  

Näiteks jooksiklane võib talvituda kas juba täiskasvanud mardikana või ka vastsena. 

Ja see on tulevane mardikas – ribitulilane, kes talvitub vastsena.  

Mõni aga talvitub nukuna. Seda, kes seal sees on, saame teada alles kevade poole. 

Neid loomi aga tunnevad isegi lapsed: sada- ja tuhatjalgseid teavad kõik kui rekordilise arvu jalgade omanikke. Nende jalgu üle lugedes on kerge segadusse sattuda. Eksimatult võib neid nimetada üksnes hulkjalgseteks. 

Talve üleelamiseks peituvad tuhatjalad nüüd samuti mädanenud kändudesse. 

Entomoloogid vaidlevad senimaani, kas hulkjalgseid võib putukate sugulaseks pidada, nagu muuseas ka kakandeid. Teadlaste jaoks on kõik alati nii keeruline – kui aga metsaga sõbruneda, siis võib nende asukatega tõenäoliselt lihtsamas keeles suhelda. 

Ja veel üks tuhatjalg, kuid teist liiki. 

Tuhatjalgade kõrval on ka nende sugulane – kivihark. Ehkki tal on jalgu vähem kui tuhatjalal, kuulub temagi hulkjalgsete hulka. 

Ekskursioon putukate talvekorteritesse on pikale veninud, kuigi me jõudsime sisse astuda üksnes selle mitmekorruselise maja esimesele korrusele. Võib-olla jätkame nendega tutvust kevadel.  

Praegu aga soovime neile ja kõigile meile rahulikku talve!