Pärandkultuuri mõistest ja jäädvustamisest

Lembitu Tarang

Mida mõista pärandkultuuri all?

Pärandkultuuri mõiste avamiseks võib teda käsitleda kui meie esivanemate elu ja tegevuse jälgi maastikul. Nimetagem seda pärandkultuuri avaraimaks käsitluseks. Kitsamalt võttes on pärandkultuur osa rahvakultuurist kui rahva traditsioonilisest ainelise ja vaimse kultuuri pärandist. Pärandkultuur on oma olemuselt aineline, kuid nii nagu kõik rahvakultuuri ilmingud on omavahel tihedas seoses, moodustades ühtse terviku, nii ühendavad tedagi lugematud niidid vaimse rahvaloominguga. Kuivõrd rahva mõttemaailm, väärtushinnangud, käitumismallid, teadmised, uskumused annavad näo rahva elu-olule, niivõrd väljenduvad pärandkultuuriski eelmainitud vaimsed tegurid. Teisisõnu - meie ajani säilinud pärandkultuuri mälestistes kajastub eelnenud põlvkondade vaimsus. Aga mitte ainult. Mainimata ei saa jätta ei looduse ega rahva ajaloolise käekäigu mõju tänaste pärandkultuuri objektide omaaegsele tekkele, eksistentsile ja tänapäevani säilimisele. Need mõjud on aegade jooksul realiseerunud nii materiaalse kultuuri põhisisuks oleva rahva vaimumaailma kaudu kui ka otseselt. Seega näeme, et pärandkultuuris põimuvad rahva hingelaad, vaimulooming, ajalugu ja kodupaiga loodus. Sarnaselt kultuuriga üldse seovad miljonid nähtamatud niidid pärandkultuuri teiste elunähtustega.

Mõiste "pärandkultuur", pärandunud, pärandatud, pärandiks jäetud, pärandina saadud kultuur tähistab teatud väärtusi, mis on loodud eelnevate põlvede poolt ja mis ühendavad tänapäeva minevikuga, eestlast tema maaga. Rahvusliku identiteedi seisukohalt otsitakse pärandkultuuris midagi põlisrahvale - eestlastele - ainuomast. Kuivõrd meie rahvas iseennast eestlastena identifitseerib alles XIX sajandi rahvusliku liikumise ajast alates, siis selle "ainuomase" juured ulatuvad aega, mil nimetasime end "maarahvaks", s.o. oma maa rahvaks, vastandina võõrastele. Tolle aja rahvast võib ka sõna otseses tähenduses maarahvaks nimetada, kuna linnas elas siis alla 10% rahvastikust. Maal elava rahva kultuur, s.o. talurahvakultuur on aegade vältel olnud rahvakultuuri lätteks. Talurahvakultuur on ka pärandkultuuri põhiliseks allikaks.

Eesti rahvas on oma pika ajaloo vältel kokku puutunud mitmete võõramaiste kultuuridega, millest on jäänud jäljed ka meie rahvakultuuri. Ühiste joonte omamine teiste kultuuridega on loomulik, sest elujõuline rahvakultuur suudab sulandada endasse võõraid mõjusid, jäädes ise vitaalseks. Tulles tagasi selle juurde, mida kätkeb endas pärandkultuuri mõiste, siis eespoolmainitud rahvusliku identiteedi seisukohalt on tähendusrikkaimad need mälestised, mis on meie rahvale ainuomased või mille juures võõrast mõju võime tajuda vaid kaudselt, sulandununa eesti rahvakultuuri. Otsest võõrast mõju kandvaid objekte võib pärandkultuuri hulka arvata tinglikult, kuna nad on ikkagi osa meie maa ja rahva ajaloost. Arvatavasti saavad siinjuures otsustavaks nii ajaline dimensioon kui ka meie endi hinnang sellele, kas me oleme ühe või teise objekti omaks võtnud, sest lõppude-lõpuks on pärandkultuur see, mis seob eestlast tema juurte kaudu tema maaga.

Talurahvakultuurist on pärandkultuuri kõrval pärit ka sellised nähtused nagu pärandkooslus kui taimkattetüüp ja pärandmaastik kui paikkonna kõlvikuline struktuur, mis mõlemad on välja kujunenud traditsioonilise maakasutuse tulemusena. Kui pärandkultuuri all mõeldakse praegu sageli teatud üksikobjekte või lahusseisvate üksikobjektide kogumit, siis pärandmaastiku mõistes seotakse traditsioonilist maakasutust peegeldavad kõlvikud ja pärandkultuuri üksikobjektid üheks territoriaalseks tervikuks, mille väärtus on kindlasti suurem kui üksikobjektide väärtuste summa. Kindlasti pole õige pärandkultuuri mõistet taandada üksikobjekti mõistele, sest pärandkultuur on ikkagi laiem, üldisem mõiste, mis avaldab end üksik- objektide, sealhulgas pärandmaastike kaudu. Samas on pärandkultuuri kiht üksikilmingute kaudu oma leviala suhtes kindlalt fikseeritud ja orienteeritud, kuna nende näol on valdavalt tegemist maaga püsivas ühenduses olevate objektidega, millele rahvaluule vallast lisanduvad kohamuistendid, kindlate kohtadega seotud mälestuste ülestähendused ja vanad kohanimed.

Milleks meile pärandkultuuri tarvis on, miks me peame temast teadma? On ju need objektid olemas meie teadmisest hoolimata, iseasi, kui hästi kaitstud. Rahva sõnalist vaimuvara on alates rahvusliku ärkamise ajast usinalt üles tähendatud ja see on kogudes kindlalt tallel. Pealegi kannab kogu see teema tugevat nostalgilist pitserit, mis moodsa aja vaimuga hästi kokku ei käi, ei anna head ärilist tulemit.

Viimatimainitud mõttearendused on tegelikult märk rahva võõrandumisest oma traditsioonilisest kultuurist, mis leiab paratamatult aset, kui rahvas astub kiire turumajandusliku arengu teele. Kui traditsioonilist talupojakultuuri sisuliselt enam olemas pole, kui suurem osa rahvast elab ja/või töötab linnades, kui maa ja linna vahelise ebavõrdsuse süvenemise tulemusel maapiirkonnad tühjenevad, siis on rahvakultuuril jalad alt löödud. Kui lagunevad kultuuri materiaalsed väljendusvormid, siis halvatakse kultuuri elujõud. Kitseneb kultuuri kandepind, ta tõrjutakse otsekui reservatsiooni nagu alistatud põlisrahvas omal maal. Kunagi elusast rahvakultuurist jääb järele poolelus turismiaktraktsioon, muuseumieksponaat, vaba-aja harrastus.

Õnneks leidub piisavalt inimesi, kes ei lepi rahvakultuuri mustade stsenaariumidega. Keda ei rahulda modernne subkultuur, amerikaniseerumine ega globaliseerumine, vaid kes tunnevad end turvaliselt traditsioonilistele väärtustele toetuvas kultuurikeskkonnas. Inimeste jaoks, kes tunnevad huvi iseenda ja oma rahva juurte vastu, on pärandkultuur kindlasti tähendusrikas. Pärandkultuuri teadvustamine suurendab maapiirkondade atraktiivsust, sest vanad asjad koguvad tänapäeval järjest enam populaarsust. Me võime uhkust tunda, et meil on maailma mahukamaid rahva-luulekogusid, et meie rahvalaulu- ja -tantsutraditsioon on endiselt elav. Pärandkultuuri laiaulatuslik teadvustamine ja alalhoidmine muudaks pildi meie rahvakultuurist veelgi täiuslikumaks. Pärandkultuuri uurimine oleks järjekordne samm rahva kultuuri ja ajaloo tundmaõppimisel, töös, mis ei saa lõppeda, kuni kestab rahvas.

Töö pärandkultuuriga võib avastamisrõõmu pakkuda erialainimestele - etnograafidele, folkloristidele, ajaloolastele, kultuuriloolastele, koduloolastele, arheoloogidele, muinsuskaitsjatele - kuid tema laiem eesmärk on kindlasti rahvahariduslik: pärandkultuuri objektide kaudu teadvustada rahvakultuuri ja rahva ajalugu. Pärandkultuuri objektide väljaselgitamise ja teatavakstegemise järel muutub kohe aktuaalseks küsimus nende kaitse korraldamisest, kuna neile objektidele riiklik kaitse üldjuhul ei laiene. Ilmselt hakkavad omanike teadlikkus ja informatsiooni kättesaadavus mängima otsustavat rolli nimetatud väärtuste säilimisel. Positiivselt mõjub kahtlemata vanavara väärtustav ühiskondlik trend. Pärandkultuuri ainesest võivad leida huvitavaid ideid ettevõtjad, pakkumaks Eestile ainuomaseid tooteid.

Küsimus pärandkultuuri kaitsest on ühtlasi küsimus pärandkultuuri ja muinsuskaitse vahekorrast. Üldiselt võib väita, et muinsuskaitseobjektid on ühtlasi pärandkultuuri objektid (lähtudes pärandkultuuri avaraimast definitsioonist), samas enamus pärandkultuuri objektidest ei kuulu ega hakka ka tulevikus muinsuskaitse alla kuuluma. Muinsuskaitse alla kuulub väärtuslikum osa pärandkultuurist. Näiteks võivad minsuskaitsealusteks kinnismälestisteks olla:

  • muinas- ja keskaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, teed, sillad, sadamakohad, veealused rajatised, tööndusega seotud kohad;
  • arhitektuuriajaloolise väärtusega tsiviil-, tööstus-, kaitse- ja kultuseehitised ning nende ansamblid ja kompleksid;
  • teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad ehitised;
  • monumentaalkunsti teosed;
  • ajaloolise väärtusega ehitised, mälestusmärgid, kalmistud, paigad (maa-alad), loodusobjektid.

Pärandkultuuri mittekaitstavad mälestised ei oma meie seniste hinnangute alusel praegu riiklikku kaitset õigustavat ajaloolist, arheoloogilist, arhitektuurset, etnograafilist või kultuuriloolist väärtust. Kuid mööngem, et aja möödudes vaadatakse neid seisukohti ikka ja jälle üle ning ükskord loetakse ka praeguses mõttes üsna tavapäraseid ja noori objekte kaitset väärivaiks. Siinkohal on mõeldud just pärandkultuuri mälestisi, milles kajastub rahva igapäevane elu-olu, tööd ja tegemised ning mille tuumik pärineb talupojakultuuri vaba arengu perioodist, sundkollektiviseerimisele eelnenud ajast, teatud objektide osas aga lausa hilisminevikust. Seega kujutab pärandkultuuri objektide andmebaas, kui see ükskord luuakse, omamoodi muinsuskaitse reservi.

Riikliku kaitse ehk muinsuskaitse kõrval tuleb pärandkultuuri mälestiste puhul kindlasti kõne alla ka omanikukaitse, õigemini selle olemasolu. On pärandkultuurse väärtusega objekte, mis on kas omaniku või kogukonna poolt aktiivselt kasutatavad. Selliseid objekte, millel on tänapäevalgi funktsioon, võib üldjuhul lugeda suhteliselt hästi kaitstuks. Kuivõrd taolisi funktsioneerivaid objekte inventeerida, oleneb juba muudest asjaoludest, näiteks asja ajaloolisest, arhitektuursest vms. väärtuslikkusest. Kindlasti tuleb aga kaardistada mälestised, millel on nõrk omanikukaitse või puudub see hoopis, näiteks asub objekt n.-ö. peremehetul maal.

Pärandkultuuri inventeerimise metoodikast

Mineviku mälestiste ülesotsimine ja kirjapanemine toetuvad põhiliselt kohalikule initsiatiivile, olgu siis maakonna või valla tasandil. Ühes või teises vormis on asjaga juba mitmel pool algust tehtud. Üksikobjektide kaardistamise kõrval tegeldakse ka alalhoidmist väärivate pärandkultuurmaastike väljaselgitamisega. Ehkki need üritused pole keskselt koordineeritud, on nad kantud ühisest eesmärgist - teadvustada ja säilitada pärandkultuuri. Konkreetsete toimingute kavandamine selle eesmärgi saavutamiseks on olnud üldiselt kohapealne looming. Kui pärandkultuuri kaardistada piirkondlike projektide kaupa, siis on erinevuste esinemine nii eesmärgi täpses sõnastuses kui selle saavutamise konkreetsetes meetodites üsna loomulik nähtus. Seepärast tuleb allpool väljapakutavasse metoodikasse suhtuda kui ühte võimalikku lahendusse, tõdedes samas, et kindlasti on sama eesmärgini jõudmise teedes nii mõndagi ühist.

Pärandkultuuri inventeerimine (kaardistamine, jäädvustamine) on ettevõtmine, mis, sarnaselt teistele samalaadsetele, läbib teatud etappe. Esialgse ideelise ettevalmistuse faasis mõtestatakse lahti probleemi olemus, analüüsitakse hetkeolukorda, viseeritakse eesmärke ja kavandatakse nende saavutamise teid. Esialgu on asjaga vahetult tegelevate isikute ring arvatavasti küllaltki piiratud, nimetagem seda kasvõi initsiatiivgrupiks. Kui hakatakse astuma samme ideede realiseerimiseks, jõutakse sujuvalt praktilise ettevalmistuse faasi. Selles faasis formuleerib initsiatiivgrupp ideid projektidena ja otsib rahastamisvõimalusi. Samuti kaasatakse tegevusse uusi inimesi, ühtlasi toimub põhjalikum süvenemine teemasse, mis on vajalik nii tugeva teoreetilise kompetentsi saavutamiseks kui hilisemate praktiliste toimingute võimalikult ladusaks sooritamiseks. Selles faasis tuleb projektide kirjutamise ja meeskonna loomise kõrval lahendada järgmisi ülesandeid:

  • uurimise ja kaardistamise objekti, s.o. pärandkultuuri mõiste võimalikult täpne määratlemine;
  • kuivõrd pärandkultuur avab end oma mälestiste kaudu, siis pärandkultuuri mälestiste tüüpide nimistu koostamine; see nimistu ei saa olla midagi lõplikku, kuna mälestiste praktilisel kaardistamisel võib ilmneda vajadus seda täiendada;
  • inventeerimise metoodika koostamine; metoodika avab mälestiste praktilise kaardistamise töölõigud kuni saadud andmete digitaliseerimiseni;
  • inventeerimise proovitööde teostamine;
  • pärandkultuuri inventeerimisel saadud andmete edasise kasutamise võimaluste kirjeldamine;
  • avalikkuse teavitamine, suhtlemine asjasthuvitatud ja asjassepuutuvate ringkondadega.

Pärandkultuuri inventeerimise e. kaardistamise faas käivitub, kui rahastamis- küsimused on leidnud positiivse lahenduse. Siin võib omakorda eristada kolme etappi. I etapi alguses sõlmitakse inventeerijatega töölepingud, milles määratletakse kõige muu kõrval kindlasti tööde teostamise ajagraafikud. Kui suur tööpiirkond ühele inventeerijale antakse, sõltub kindlasti esialgsest hinnangust tööde mahukusele, mis saab toetuda praktilise ettevalmistuse faasis omandatud kogemustele. Teisalt sõltub see kindlasti ka sellest, kui suurt piirkonda konkreetne inventeerija juba eelnevalt tunneb. Võttes tööpiirkonna suuruse ühikuteks valla ja küla, võiks väiksemad vallad jätta ühe inventeerija kaardistada, suuremad vallad aga külade kaupa mitme inventeerija vahel ära jagada. I etapis kogutakse inventeerimise seisukohalt huvipakkuvat infot olemasolevaist koduloo- ja arhiivimaterjalidest. Tutvutakse erineva kaardimaterjaliga, määramaks kohti, kust mälestisi otsida. Kasulik on teha ringsõite, et tööpiirkond inventeerija pilguga esialgselt üle vaadata. Kontakteerutakse inimestega, kellelt võib saada väärtuslikku pärandkultuuri-alast teavet. Teadaolevate objektide kohta võib alustada ankeetide täitmist. I etapi lõpuks koguneb mitmetest allikatest hulk infot objektide kohta.

II etapis e. välitööde etapis toimub objektide otsimine ja ülevaatamine maastikul ning objektide kirjelduste koostamine. Kasulik on I/II etapi vahetusel maha pidada initsiatiivgrupi ja inventeerijate ühine töökoosolek, et hinnata I etapi ülesannete täitmist ja täpsustada välitööde mahtusid. Pärandkultuuri kaardistamist on inventeerijal otstarbekas korraldada külade kaupa. Inventeerimislehtede täitmise kõrval peab inventeerija objektide registreerimisnimekirju iga objektitüübi kohta eraldi. Nimekirja märgitakse objektile omistatud registreerimisnumber ja numbri omistamise kuupäev.

Välitööde tähtis osa on objektide fotografeerimine. Pildistamisele kuuluvad esmajärjekorras tähelepanuväärseimad, erilisimad objektid, mille kõrval väärib kindlasti jäädvustamist ka osa tüüpilisi mälestisi. Võimaluse korral on pildistamiseks otstarbekas kasutada digikaamerat. Sel juhul on pildimaterjali kasutuselevõtt elektroonilises keskkonnas tunduvalt lihtsam.

III etapis toimub kogutud andmete digitaliseerimine, so. pärandkultuuri objektide kohta andmebaasi loomine, millega käsikäes integreeritakse need andmed ka geoinfosüsteemi. Ühtse andmebaasi valmides muutub väga lihtsaks inventeerimisel saadud andmete töötlemine ja kasutamine. Andmete digitaliseerimine on ühtlasi nende internetis kättesaadavaks tegemise vältimatuks eelduseks.

Pärandkultuuri kaardistamisel loodud andmekogusid saab kasutada mitmetel eesmärkidel. Kõigepealt saab neid kasutada pärandkultuuri sügavamaks ja detailsemaks edasiuurimiseks, tehes neisse vajadust mööda täiendusi ja parandusi. Pärandkultuuri inventuur on abimaterjaliks eelkõige koduloo-uurijatele, kuid pole välistatud, et see võib juhatada huvitavate leidudeni ka ajaloolasi, arheolooge, etnograafe jne. Pärandkultuuri objektide nimekirjast kui muinsuskaitse teatud reservist oli juttu juba eespool. Kuivõrd säästlik suhtumine kultuurilis-ajaloolistesse mälestistesse on meie kõigi auasi, siis kujutab pärandkultuuri kaardistamisel kogutud teave endast hinnalist töövahendit keskkonnakasutust ohjavatele ametkondadele, seda nii üksikobjektide kaitse korraldamise kui ka väärtuslike maastike leidmise ja kaitsmise seisukohast. Siitkaudu võib pärandkultuuri inventuur lõpuks oma jälje jätta ka maakonna- ja vallaplaneeringutesse. Kohalikes koolides saab loodud andmebaase kasutada kodupaiga ajalugu tutvustava materjalina. Samuti võib neist abi olla koduloo- ja loodusturismi arendajatel matkaradade ettevalmistamisel. Antud teabe interneti kaudu laiale avalikkusele teatavakstegemine demonstreeriks ehedalt võimalust ühendada traditsiooniline ja moodne ning aitaks pärandkultuuri mälestiste tutvustamise abil populariseerida meie rahvakultuuri.