Koiva-Gauja metsandusliku pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala

1.oktoobril 2010 avati Valga ja Valka maakondasid läbiv Koiva pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala. Metsanduslik pärandkultuur hõlmab meile eelmiste põlvkondade poolt pärandatud eluviiside märke metsas. Pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala valmis projekti juhtpartneri Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK), Läti riigimetsa haldaja State Forest Service ja Põhja-Vidzeme biosfääri kaitseala administratsiooni koostööna. Valminud hooldus- ja hoiuala  rahastas poole miljoni krooniga Euroopa Liit. 

Ala hõlmab 80 kilomeetrit matkaradasid. Seitsme huvipunktiga 18-kilomeetrine jalgrattarada algab ja lõpeb Rattaradade lõkkekohas Tellingumäe parklas. Samas kohas algab  ka lühem 2-kilomeetrine, üheksa huvipunktiga ringikujuline rada. Pikim, 60-kilomeetrine Eesti-Läti piiriülene jalgrattarada koos 28 erineva huvipunktiga ühendab Valga maakonna Tsirgumäe ja Valka maakonna Olinase külasid.

Ühise pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala  eesmärk on tutvustada piirkonna eripalgelisi pärandkultuuri objekte. Näiteks vanad talu- ja mõisahooned, veskid, piirimärgid, tähelepanuväärsed puisniidud,  ohverdamiskohad, palgiparvetuskohad, puude vaigutuslangid, aga ka  jäljed meie militaarsest minevikust.

Ringi ümber Tellingumäe

Raja algus- ja lõpp-punktis, Tellingumäe Rattaradade lõkkekoha parkla serval, on salapärased kivipostid. Need on Taheva mõisa heinaküüni jäänused. Põletatud tellistest postide vahele olid laotud põletamata savist seinad. Selline ehitusstiil on omane just vanale Liivimaale. Teel mäkke suunab viit vasakule. Infotahvliga varustatud ohvrikivi leidmine ei valmista raskusi. Reeglina on meie looduslikud pühapaigad nende kasutajate poolt hoitud ja varjatud – ka see on osa kombestikust.  Ohvrikivi tavalisest kivirahnust eristada on ilma teadja abita raske. Tellingumäele läheneb rada põhjapoolsest küljest ja enne tippu tõusmist jääb tee äärde lage plats,  mõisa ajal asus siin jahilasketiir. Puhata ja looduses aega veeta on Tellingumäel armastatud varemgi, mäe tipus asus  jaanituleplats, kus aasta valgeimal ööl põles pika ridva otsas tõrvatünn, et jaanitule kuma võimalikult kaugele paista oleks. Tellingumägi  oma 78,5 meetrise kõrgusega on kaugele näha ja mäe tippu rajatud 24 meetri kõrgusest vaatetornist näeb veel kaugemale.  Edasi laskub rada mäelt alla läbi lõkkekoha Mustjõe poole. Mäe jalamil olevad lohud maapinnas on kunagiste kruusaaukude jäljed. Siit võetud kruus on kulunud ümbruskonna teede täiteks. Mustjõe kaldalt võib leida meie looduse jaoks võõra liigina kasvava kikkapuu. Ega ta siia ise sattunud ei olegi, istandus on rajatud 1960. aastatel eesmärgiga uurida kikkapuust toodetava loodusliku kummiaine (gutapertši) tootmise võimalusi. Siit pöörab rada tagasi põhja ning viib taas mööda salapärastest süvenditest. Need on Teise maailmasõja aegsed kaitseliinid. Nii Eesti kui Läti on olnud mitmete võõrvallutuste tallermaaks ning lahingutest jäetud jälgi on leida üle maa. Tagasiteel saab matkaja kahelt infotahvlilt veel teavet meie peamise puuliigi, männi, kasutusalade kohta ning vastuse küsimusele, miks on  mändidele lõigatud V-kujulised märgid.

Üks kosutav rattaring Taheva männikutes

18-kilomeetrine ring läbi vahelduva maastiku on kosutus eeskätt tervisele ja füüsilisele vormile, aga teele jääb ka ühte-teist põnevat, mis annab põhjust korraks sadulast maha tulla. Raja algus- ja lõpp-punkt on taas Tellingumäe Rattaradade lõkkekoha parklas. Raja esimene pool kulgeb mööda Eesti-Läti ühisrada ja keerab paar kilomeetrit peale vaigutatud männi infotahvlit kirdesse Alumati järve lõkkekohta viivale teele. Peatumiseks annavad põhjust tee äärde jäävad metsanduslikku pärandkultuuri tutvustavad infotahvlid teedevõrgust, metsakorraldusest ja metsakuivendusest. Pikem peatus tasub teha Taheva mõisa õuel. 20. sajandi algul oma täishiilguse saavutanud mõisasüda hävis küll Teises maailmasõjas, aga mõisahoonete varemed hooldatud pargis on uudistamist väärt. Säilinud on omapärase arhitektuuriga jääkelder ja tuulik.

Mööda Koiva kallast Lätimaale

60-kilomeetrine Eesti-Läti pärandkultuuri ühisrada on tõsisemale rattasõitjale jõukohane ühepäevaseks ettevõtmiseks, aga soovitatav on retke rahulikumalt võtta, liiatigi kui pole korraldatud transporti tagasi raja alguspunkti (raja Läti poolsest otsast Olinase külast on Valka 22 km ja Valgast Tellingumäele 31 km). Lisaks matkavarustusele ära unusta tasku pistmast passi või ID-kaarti, sest ees ootab ikkagi välismaa.

Esimene põige kõrvale juhatab ohvrimänni juurde. See looduslik pühapaik on sarnaselt ohvrikiviga olnud meie esivanematel abiks parema tuleviku palumisel ja tervisehädade korral. Pisike and leivakotist toob kindlasti edu ka matkaraja läbimisel. Ka järgmine huvipunkt on tekkinud inimese ja looduse koostoimel. Puisniidud ehk pool-looduslikud kooslused on meie liigirikkaimad taimekooslused. See rikkus on tekkinud tänu  rohumaade aastakümnete pikkusele niitmisele ja karjatamisele. Edasi liikudes jäävad tee äärde sisselõigetega männitüved. See ei ole kellegi pahatahtlik koerustükk vaid mõne aastakümne taha jääv meetod puudelt vaigu kogumiseks. Tänane keemiatööstus enam sellist toorainet ei vaja ja need puud on kui mälestusmärk ühele metsa kõrvalkasutuse viisile. Kõrvalepõige mööda metsasihti viib kaitseliidu lasketiiru juurde. Kõrge vall on olnud lasketiiru sihtmärkide poolne ots, vall oli vajalik lastud kuulide ohutuks kinni püüdmiseks. Kõrgete kallastega, aga väikese veehulgaga oja ületame Keiri veskikoha kõrvalt. Tänastes loodusoludes on raske ette kujutada, et nii tagasihoidlikust vooluhulgast piisas veski tööshoidmiseks. Ega pidevaks tööks ei piisanudki – vett koguti paisu taha mitmeid päevi, et siis mõned tunnid jahvatamist oleks. Järgmine kõrvalepõige rajalt jõe äärde, viib üleveoparve kunagisse asukohta. Trossi mööda üle vetevoogude liikuv parv ning kummalgi kaldal ootavad hobusekoormad  ning jalamehed tuleb tänasel matkajal endal vaimusilmas ette kujutada. Peale metsalaama tee äärde jääv  kunagine taluase on Lõuna-Eesti tuntumate rahvaravitsejate Taitside kodukoht. Mitu inimpõlve on siit oma hädadele leevendust saanud, peamiseks abivahendiks mõni kaasa toodud vedelik, millele ravitseja osanud tervendava väe anda. Mööda kunagist postiteed tänasele riigipiirile lähenedes jääb tee äärde võimsate maakivimüüridega kunagine laudahoone, mis tänaseks on eluhooneks taastatud.

Peale riigipiiri ületamist võib kinnitust saada, et peale kõneldava keele vahetumist suuremaid muutusi ei ole: sama ajalooline postitee, sarnased puisniidud ja vaigutatud männid. Tänagi elujõulise Beka talu pere on säilitanud 19. saj lõpus ehitatud sepikoja, mis on isegi paremas seisus kui rajal edasi Zile küla lähistel olevad sõjaväehooned  Esimesest maailmasõjast. Samas naabruses on tulevalvetorn näitena metsavalve tööst mõne aastakümne tagant. Peale paarikilomeetrist maanteelõiku keerab tee taas metsa vahele ja reljeefsed Koiva jõe kaldad pakuvad vägagi vaheldusrikast rattasõitu. Peatusteks sellel lõigul on  Zema Sala vana teekoht ja  vanad piirimärgid. Söepõletuskoht on haruldane leid ka metsarikkas piirkonnas, sest jäljed sellest metsakasutuse alast on aastakümnetega vaevumärgatavaks kulunud. Eriline on ka järgmine peatuspaik. Rändrahne on leida nii Eestist kui ka Lätist, aga paika, kus rahnusid suisa kivimurruna väiksemateks kasutuskõlbulikeks kivideks murtud on, seni teada ei olnud. Lahendamata mõistatuseks on uurijatele kivivooderdusega augud järgmises peatuspunktis. Milleks küll neid kividega vooderdatud süvendeid minevikus tarvitatud on? Raja uhkeimaks vaatamisväärsuseks võiks pidada 2005. aasta tormis langenud hiigelmõõtmetega tarupuud. Põllumajanduslikule tegevusele viitab ka järgmine peatuspunkt, kus kunagiste põldude kasutusse võtuks on kivid koondatud sirgete ridadena aedadeks. Sajandeid inimtegevusest mõjutatud Koiva jõe kallastel on üks üle 360-aastasel mänd püsinud meie päevini. Tema eakaaslased on ammuilma parvetuspuude laoplatsi kaudu tarbepuuna allavoolu sae- ja paberiveskitesse rännanud. Pikk matk hakkab lõppema ja esimese Olinase küla majapidamisena tervitab meid Valmiera mõisa metsamõis koos üle tee paikneva metsapargiga. Kaks jahinduspärandiga seonduvat mälestusmärki on väärt ette võtma viimast pikemat kõrvalepõiget rajalt. Neist üks on püstitatud 1882. aastal suurvürst Vladimir Aleksandrovitšile eduka jahi auks ning sadakond meetrit eemal paikneb mälestuskivi ooperilaulja Rihards Veidele, kes siin jahiõnnetuses  1964. aastal hukkus. Teeristil asuv uhke maakivihoone on kunagine kõrtsitall. Raja lõpp-punktist võib leida 18. sajandi lõpus rajatud veskikoha tammi jäänused. Enne Teist maailmasõda töötas samas kohas puidu destileerimise vabrik, pärandkultuuri objektina on tänaseni säilinud veskitammi kohast üle tee asuv tõrva ja tärpentiini ladu.

Radade koordinaadid vaata siit: http://pk.rmk.ee/parandkultuur/RAR/GPX_GPSi.zip