Tõeline metsamees saab iga päev särgi märjaks 26.08

Tekst: Susanna Kuusik Foto: Ülo Soomets

„Olen RMKs olnud peaaegu viis aastat, enne seda olin 12 aastat eraettevõtetes. Töö korraldamine erineb tuntavalt. Erametsas olid enamasti harvendus- ja lageraie, seda teevad RMK saemehed vähe. Meie oleme tihedalt seotud metsa eluringiga. Enamiku ajast tegeleme metsakasvatusega: kevadel on metsaistutamine, mai lõpul algab töö võsasaega, eelmisel või üle-eelmisel aastal istutatud taimede heinast ja lehtpuuvõsast päästmine. Samuti valgustusraie noorendikes. Mina teen talvel pigem kettsaega harvendusraiet, kuid on saemehi, kes töötavad aastaringi võsasaega. Paraku jääb saemehi ja saemeeste tööd järjest vähemaks: kobedamad harvendusraied tehakse juba harvesteridega.

RMK saemees on teisest kaliibrist, teise veregrupiga. Meil on metsamehe veregrupp. Ma ei tea, kuidas RMK-sse on saemehi valitud, aga igal juhul on õiged valikud tehtud. Erafirmas võiksid RMK saemehed olla vabalt metsurid, sest me organiseerime oma tööd, suudame metsauuendust, noorendikku, metsa hinnata. Kõik me võtame oma tööd südamega – vaatad metsa kui enda oma ja teed tööd nii, et kõik oleks ja jääks kõige paremini. Tänu sellele suhtutakse meisse kui võrdsetesse meeskonnaliikmetesse.

Saemehe töö on raske füüsiline töö välitingimustes – kõik, mis väljas on, sulle ka kaela sajab. Lumi, vihm, parmud, herilased, vapsikud – kõik selle saame me oma naha peal kätte. Linnainimese vaade metsamehele on – lähed sinna linde ja liblikaid vaatama, elamusi koguma. Tegelikult on nii, et kui ma metsa lähen, siis on mul raske saag käes, kogu varustus seljas, langetuslabidas, haarats, metsamõõdulint ja seljakott toidumoonaga kaasas, kiiver peas. Panen kõrvaklapid pähe, tõmban maski ette ja olen omas maailmas. Ei ole seal ühtegi jänkut jooksmas, oravat piilumas ega lindu laulmas. Ja kes üldse on metsamees? Minu arvates on tõeline metsamees see, kes ikka metsas särgi tööga märjaks saab! Ja nii iga päev! Kõige raskem selle töö juures ongi see, et peab suutma metsa minna ka homme ja ülehomme... ja nii aasta aasta järel.

Tuleb ette kohtumisi loomadega, aga ennekõike teel metsa ja sealt tulles. Kui hommikul tööle sõites näed põllul kuut noort kesikut ringiratast jooksmas, nagu ringmängu mängimas – siis see on elamus küll. Kui tegime üht haavalanki, siis käis töö vahetustega – kui meie lõpetasime, tuli põdrapere, kui hommikul tööle jõudsime, olid haavad puhtaks kooritud, ilusad valged rootsud, ja põdrad jalutasid kaugemale metsa. Saemeeste kõige „armsamad loomakesed“ teevad zum-zum-zum. Siis päästab ainult sprintimine üle maharaiutud võsa nagu põder.

Vene ajal loeti metsatööd kaevandustööde järel ohtlikkuselt teiseks. Õnnetusi juhtub, aga mehi on metsas vähem, koolitusi rohkem, turvavarustus parem. Kuid eks igaks juhuks on auto ikka nii pargitud, et vajadusel kiiresti metsast välja saaks.

Üldiselt pakub see töö ka palju võimalusi ise otsustada. Peapuuliik on määratud tööaktis, seda peaks säästma, aga kui looduslikult tuleb istutatud kuusele mändi juurde, siis on ikkagi saemehe valik, mis ta täpselt teeb, mida rohkem kujundab, kas kuusikut või männikut. Puhas kuusik on vilets mets, ilus vaadata ja palk tuleb, aga ei ole ilmastikukindel, kipub kergemini tuulega ümber viskama.

Eks peamajas võib strateegiaid paika panna ja otsustada, kas rohkem harvendada või juba valgustusraie ajal hõredamaks võtta, aga lõpuks taandub kõik sellele, kuidas saemees asjast aru saab. Igal saemehel on oma käekiri. Selleks, et kõik RMK saemehed teeksid ühtmoodi otsuseid, on vaja sellesse rohkem panustada, korraldada vastavaid koolitusi. Võib ju strateegiaid välja mõelda, aga saemees on see, kes töö ära teeb. Ja nii nagu tema käekiri on, nii see mets kujuneb.

Nii nagu igal pool, tungib tehnoloogia ka metsa ja nii on ka saemees „nutikas“. Mul on telefonis AMK-rakendus, millega leian oma tööobjekti, saan langi piire kontrollida. Töökäsud, sortimendilehed, raieskeemid – kõike saab praaker meiliga mulle metsa saata. Isegi Bitterlichi relaskoobi rakenduse laadisin hiljuti telefoni, hea oma tööd kontrollida!

Sel hooajal olen ainus RMK saemees, kes aktiivselt raievõistlustega tegeleb. Eesti koondisesse ei pürgi, aga esikümnes tahan püsida. Ei teagi, kas raievõistlusi saab hobiks nimetada, see on ikkagi mingil moel tööga seotud. Aga kindlasti on mu hobi suupillimäng! Olen Piccolo suupilliklubi aktiivne liige ja mängin ka klubi orkestris. Pill on alati taskus või vähemalt autos, teinekord on vaja tuju tõsta. Kui RMK-s on vaja kellelgi tuju tõsta ja tellitakse Piccolo suupilliorkester esinema, siis teeme kindlasti sõbrahinna!“