Rinnakõrguselt Eesti jämedaima jalakana tuntud künnapuu avastati alles 1998. aastal ja kaitse alla võeti 2003. aastal. 2011. aastal mõõdeti puu rinnasümbermõõduks 652 cm ja kõrguseks 24 m.

Segadus kahe liigi määramisel on aga tavaline ja levinud ning eksimine inimlik – nii on paljud teisedki Eesti künnapuud ka ametlikes kanalites jalakaks märgitud, sest ei osanud ka vanad eestlased neil väga hästi vahet teha.

Pole ka imestada, sest tihti saab kahel liigil tõsikindlalt vahet teha üksnes õite ja viljade järgi.

Kuigi on teada, et ühele või teisele puiduliigile omistati talumajapidamises erinevaid otstarbeid, siis võib kahe liigi järjepidevast segiajamisest järeldada, et tegelikult ei osatud kahte liiki ka puidu järgi väga täpselt eristada ning puidu nimetus määratleti vastavalt sobivale kasutusotstarbele. Näiteks loogapuuks pidi kõige paremini sobima noor künnapuu, aga küllap valiti materjal vastavalt konkreetse puutüki omadustele ja liigimääratlus tehti vastavalt puidu kasutusotstarbele hiljem.

Teistest Eesti lehtpuudest märksa vähem levinud jalakat ja künnapuud on aga kahtlemata tuntud, austatud ja aktiivselt kasutatud.

Jalakas oli ilusa vastupidava kõva puiduna hinnatud nii mööblitegemises kui ka liikuvate masinaosade valmistamises, niin korvipunumises ja pea kõik taimeosad rahvameditsiinis. Näljaajal on jalakas põhjamaades olnud ka toidutaim.  

Metsapuuna on tänapäeval mõlemad haruldased ja see on seotud nii neile sobivate elupaikade kadumise kui ka kunagise puidu ületarbimisega.

Kuigi jalakas ja künnapuu paljunevad mõlemad seemnest üsna vaevaliselt ning aeglaselt, on see protsess künnapuu puhul eriti problemaatiline ja sellest tulenevalt on künnapuu meil ka looduskaitsealune liik.

Jalakas ja künnapuu olid 2011. aastal Eesti aasta puud.

Värskelt künnapuuks määratud Saarniite jalakas ootab uut tähist.

Võimsad maani ulatuvad oksad on juurdunud.

See puu väärib vaatamist.