Ja te ei arvaks kunagi, et sellest „prussakalaadsest koletisest“ kasvab või pigem koorub... kaunis vesikiil. Tahes-tahtmata tekib analoogia inetu pardipojaga. Pardipojana mõjub vaid vastne, kellest antud juhul areneb jõgihobulaste (Gomphidae) sugukonnast pärit eristiivaline kiil. Täpsemalt harilik jõgihobu (ld Gomphus vulgatissimus).

Kiilid elavad vaid 4 nädalat, kuid nende arengutsükkel on mitmeastmeline ja kestab kaks kuni neli aastat. Huvitav omadus: emased kiilid viskavad mune lennult vette, lüües lennul tagakehaga vett nagu pommitajad (jõgihobudel pole munetit). Munadest saavad vastsed, kes elavad liivases põhjasettes. Nad roomavad mööda põhja või kaevuvad võimsate kaevamiseks kohandunud jalgade abil mudasse või liiva. Aktiivsust ilmutavad nad öösel. Nad on enda jaoks valinud põneva, „reaktiivse“ ujumismeetodi, väljutades soole tagumisest osast järskude tõugetega vett.

Eristiivaliste kiilide vastsed toituvad ainult elussaagist, keda nad varitsevad veetaimedel või põhjas istudes. Vastsete menüüs on vesikirbud, veekogu põhjas elutsevate putukate, näiteks ühepäevikuliste ja sääskede vastsed, väikesed limused, tõugud. Nad ei põlga ära isegi kalamaime, kahjustades sellega kalatööstust. Pealegi on nende isu suurepärane, päevas söödu kaal võib nende endi oma kaks korda ületada.

Aja jooksul arenevad vastsel tiibade alged, ta kasvab ja lõpuks saabub aeg, mil tal tuleb veekeskkonnast lahkuda. Lõpliku suuruse saavutanud vastne roomab mööda rohuliblet, kõrt või oksakest veest välja, võtab rangelt vertikaalse asendi ja tardub. Õhus toimub neidise viimane kestumine.

Veest väljunud kiilivastne kuivab, tema pea- ja seljaosale tekivad praod ning mõne aja pärast roomab justkui skafandrist päevavalgusse noor kaunis kiil. Mõnda aega klammerdub ta endiselt oma „hälli“ külge, justkui kardaks endisest elukohast lahkuda, seejärel roomab vanast kestast eemale ning jääb tiibade kõvenemise ajaks (umbes 6 tunniks) paigale. Just sel hetkel ma leidsingi meie kangelannad. Asetasin neidised ettevaatlikult peopesale ja nad jäid absoluutselt passiivseks.

Kokkuvõtteks veel mõned faktid kiilide elust.

Paleosoikumi ajastu karboni perioodi ladestutest leiti iidsete kiilide fossiilseid jäänuseid, kelle tiibade siruulatus ulatus 90 sentimeetrini!

Kord tehti katse – kiilide vastsed pandi väikesesse veehoidlasse, kus elasid linaski- ja karpkalamaimud. Pooleteise kuu pärast olid vastsed ära söönud 77% kõigist kaladest.

Kiilid on ületamatud vigurlennumeistrid. Nad suudavad teha täisnurga all pöördeid, „rippuda“ õhus liikumatult, teha õhus saltot ja lennata saba eespool.

Kiilid lendavad kiiremini kõigist teistest putukatest. Nende lennukiirus on 30 km/h, maksimaalselt umbes 60 km/h, lühikestel vahemaadel on nad võimelised kiirendama kuni 100 km/h.

Kiirelt lendava kiili tiivalöökide sagedus on 30 korda sekundis!

Tekst ja foto: Anatoli Tarassov