Tekst: Kristi Parro
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kuidas sa teemani jõudsid?
2016. aasta juulitormi ajal töötasin Keskkonnaametis metsahoiu valdkonnas. Karula rahvuspark sai tublisti kannatada ja üraskikahjustused hakkasid minu toonases tööpiirkonnas levima. Kuna ekspertide seisukohad kahjustustega ümber käimiseks olid vastandlikud, võtsin seda uurida magistritöös. Koostöö Eesti Maaülikooli metsabioloogia töörühmaga oli väga hea, mistõttu otsustasin teema uurimisega jätkata ka doktorantuuris.

Miks on kooreüraskit vaja uurida?
Kuuse-kooreüraski kahjustused Euroopas on jõudnud pretsedenditu tasemeni. Näeme, et ka Eesti kuusikud ei tule sagenevate metsahäiringutega hästi toime ning sellekohased tulevikuprognoosid ei ole optimistlikud. Oluline on mõista, millised puistud on enim ohustatud ja milline on kuuse-kooreüraski kahjustuste leviku dünaamika, samuti inimese ja looduslike vaenlaste roll kahjustuste vaibumises.

Milliseid andmeid üraskikahjustuste kohta töörühmaga kogute?
Oleme kirjeldanud üraskikahjustusi tormikollete läheduses Karula ja Otepää kaitsealadel ning põuast mõjutatud Karisöödi kaitsealal. Oleme uurinud hukkunud metsa looduslikku uuenemist ning õppinud tundma teisi üraskiliike; viimasega on suureks abiks olnud meie töörühma külalisteadur dr Heino Õunap. Kahjustuse ulatuse hindamiseks oleme kasutanud ka Maa-ameti ortofotode andmestikku.

Lisaks käivitus paralleelselt doktoritööga minu juhtimisel RMK teadusprojekt, mille käigus uurime sanitaarraie erinevaid aspekte üraskikahjustuste ohjamisel.

Välitöid on projektide raames tehtud igal aastaajal, ka suvel suure palavusega ning talvel krõbeda külmaga. Tänaseks on andmed välitööde käigus kogutud, edasi on rõhk andmeanalüüsil ja teadusartiklite kirjutamisel.

Mida andmetest järeldada võib?
Olen seni käsitlenud kahte suunda: tormi mõju kahjustuste levikule ning võrrelnud käsitsi ja harvesteriga langetatud püünispuid.



Tormialadel uurisime, millised tegurid üraski tormijärgset levikut soodustasid või pärssisid. Muu hulgas võrdlesime erinevusi Otepää ja Karula tormist kahjustatud kaitsealade vahel. Erinevaid tunnuseid võrreldes saime teada, et mõlemal alal on olulisimaks teguriks kuuse rinnaspindala puistus. Lisaks võib Otepää puhul olulise tunnusena välja tuua distantsi lähima lagealani ning puuliikide mitmekesisuse puistus. Karulas mõjutas kahjustuste hulka enam kahjustatud puude osakaal tormiala servas.



Teine suund keskendub käsitsi ja harvesteriga langetatud püünispuude võrdlusele kuuse-kooreüraski püüdmisel. Selgus, et õigeaegselt langetatud püünispuudel ei ole üraski püüdmise edukusel eri langetamisvõtteid arvestades erinevust. Erinevused ilmnevad aga kaasnevate liikide puhul. Metsakahjurina käsitletav harilik võraürask eelistas käsitsi langetatud puid, harilik niineürask ja kääbusüraskid aga harvesteriga langetatud puid. Seejuures on huvitav, et kääbusüraskid pääsesid kuuse koore alla harvesteri pea tekitatud aukude kaudu; looduslikes oludes vajavad nad koorest läbi pääsemiseks mõne suurema üraskiliigi, näiteks okaspuu-puiduüraski sisenemisava.

Kolmanda suunana on plaanis võrrelda tormist ja põuast tõukunud üraskikahjustuste erinevusi.

Mis on sind doktoritöös üllatanud?
Doktorantuuri jooksul olen õppinud, kui mitmekesine on üraskeid käsitlev maailm. Igal üraskiliigil on oma ökoloogiline nišš; puu on putukate vahel justkui ära jagatud – eri liigid asustavad puu eri osasid ning ka erineva diameetri või sanitaarse seisundiga kuuski. Seetõttu on lahknevused ka nende käitumises (kas talvitutakse puu koore all või metsakõdus, vastsena või valmikuna jne).

Üllatav on aga see, kui vähe me üraskeid ja nende looduslikke vaenlasi tegelikult tunneme. Kliimamuutuste kontekstis on Eestit käsitlev sellekohane teave kohati vananenud ja vajab uusi uuringuid. Lisaks tekitab küsimusi traditsioonilise sanitaarraie otstarbekus üraski masspaljunemise korral, nagu oleme viimastel aastatel tajunud.

Jaga meiega mõnda meeldejäävat lugu välitöödelt.
Minu jaoks on väga oluline arvuti tagant loodusesse pääseda – nii hoiab pea selge ja tuju hea. Rõõmu teeb ka mitmekesine metsaelustik, kui ainult oskad märgata ja vaevud teest kaugemale astuma.

Nii olen Jõgevamaa Kassinurme piirkonnas mitmel korral trehvanud värskeid karujälgi ning näinud varakevadel üle kümnepealist merikotkaste parve. Karuperet kohtasin ka Võrumaal Viliksaarõ metsades. Samuti olen talvisel ajal mitmel välitööalal märganud võrdlemisi inimpelglikku laanerähni, kes erinevalt meist üraskikahjustuste üle ainult rõõmu tunneb. Valgamaal Jeti uuringualal sai ühel varahommikul ka hundiga tõtt vaadatud.

Välitööde käigus olen Heino Õunapi käe all õppinud erinevaid üraskiliike käigumustrite järgi ära tundma. Sel suvel vana heinaküüni lammutades oli päris põnev tuttavaid liike palkidelt eristada ning sai aimu, et ilmselt oli küün ehitatud käepärasest metsakuivast materjalist. Lisaks kooreüraskitele eristusid „kajakakujulise“ haudepildiga väike säsiürask jämedamatel seinakonstruktsioonidel (järelikult mänd) ning harilik võraürask ja niineürask peenematel roovidel (järelikult kuusk).