RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
25. veebruar, 2021

Kuldnokast

Türgi varblane ja puurivarblane on ühed tänavuse aasta linnu kuldnoka (Sturnus vulgaris) värvikaimatest hüüdnimedest. Ilmselt viitab nimetus türgi varblane kuldnoka kevadisele edevale pulmarüüle, mis läikivmustal taustal purpurselt ja roheliselt küütleb ning justkui kuldsete tedretähnidega kirjatult meenutab mõnd idamaist vammust „Tuhande ja ühe öö muinasjuttudest“. Igaljuhul talveks Türki meil pesitsevad kuldnokad ei lenda, ikka lähemale Kesk-Euroopasse.

Puurivarblase nime võib meie tuntud kevadekuulutaja olla saanud just selle sama kireva sulekuue tõttu, mis mõnda eksootilist puurilindu meenutab, või ka näiteks sellepärast, et kuldnokk võib, sarnaselt paljudele lemmikloomana peetavatele puurilindudele, olla vägagi vilunud laulumees, kellest virtuoossemad justkui papagoid hääli ja helisid imiteerivad.

Osavalt ja veenvalt koerana haukuvatest ning kassina kräunuvatest kuldnokkadest räägitakse legende. Minu kodu lähedal oli möödunud kevadel aga üks isend, kelle laulu sisse oli põimitud hääl, mis oli nagu valvesse läinud maja signalisatsiooni heli.

Kuldnokk on uudishimulik ja häälekas inimkaasleja lind, kelle ilmumine koduaeda on ikka olnud üks esimesi märke peatselt saabuvast kevadest. Soojematel talvedel tulevad esimesed linnud tagasi veebruari lõpus, tavapäraselt kuskil märtsi keskpaigaks, ränne kestab veel poole aprillini. Väike osa kuldnokki aga ei lendagi talveks lõunapoole, neid on meil varem talvitunud hinnanguliselt sajast kuni paari tuhande linnuni.  

Laulu võtavad saabuvad kuldnokad kohe üles, aga kõige suuremas hoos on nad aprillis, laul lakkab järk-järgult mai keskpaigaks.

Kõigepealt naasevad pesapaika isaslinnud, kes „objekti“ üle vaatavad. Kuldnokad on paigatruud linnud ja eelistavad võimalusel pesitseda juba tuttavas keskkonnas ning nad armastavad tõesti kasutada inimeste üles seatud pesakaste, kui need ainult linnu nõudmistele vastavad. Isaslind alustab pesa kevadise suurpuhastusega, mida jätkab emaslinnu saabudes koos temaga.

Eelmise aasta pesa koristades tuleb kuldnokal hulk aega vaeva näha enne, kui ta värske pesamaterjali sisse saab vedada. Esmalt tuleb möödunud kevade tibude järgi koristada, kelle sooletegevuse tagajärgi ei jõutud nende tekkimise tempos likvideerida. Kuldnokk pole pesaehitusel üleliia pedantne, nii et vahetevahel võib kuldnoka pesa olla üsna sümboolne kogum peenikesest oksarägast, sekka karvu ja sulgi.

Emaslind muneb keskmiselt 4-7 muna, aga võib ka juhtuda, et ainult ühe või hoopiski kümme – kõik sõltub ikka eelkõige ninaesisest ja ka sellest, kui aegsasti lind munema sai asuda. Mõlemad vanemad hauduvad kordamööda ja haudumine kestab 13-15 päeva ning umbes 20. mai paiku kooruvad mõne päeva jooksul sinistest munadest aplad linnupojad. Poegade kiirel kasvuajal toidetakse neid loomse toiduga, selleks on väga erinevad selgrootud putukate, tigude ja usside näol.

Millalgi juuni alguses on, nüüd juba vanemate mõõtu, pojad lennuvõimelised ja lendavad pesast välja, küll aga võib veel mõnda aega vaadelda suuri poegi toitvaid vanalinde. Jaanipäeva paiku näeme ringi lendamas juba väiksemaid-suuremaid kuldnokaparvi ning sügisränne võib kesta oktoobri lõpuni.

Kuldnokka ja musträstast on läbi aegade segi aetud, sestap siia võrdluseks ka üks pilt musträsta isaslinnust.


Lisa kommentaar

Email again: