Aasta kala valiti esmakordselt aastal 2019, see valitud elukas elab küll vees aga polegi kala – sõõrsuu jõesilm. Järgmisel aastal valiti lõhe ja nüüd siis haug. 

Emaskalad on oluliselt suuremad kui isased ja eluiga pikem. Suurim tabatud haug – 25,5 kg, 1,75 m. Tavaliselt satuvad püünistesse või landi otsa ikka väheldasemad isendid, 50-60 cm pikkused ja paari-kolme kilosed purikad. Alla 45 cm pikkused nolgid on juba alamõõdulised. 

Haug on kõige laiema levikuga kalaliik Eesti sisevetes. Elab ojades, jõgedes, järvedes ning mere rikkaliku taimestikuga aladel. Eriti rohkesti on teda Väinameres ja siin on tema arvukus viimastel aastatel jõudsasti kasvanud. Teda võib kohata isegi turbaaukudes, karjäärides ja tiikides. Paikse eluviisiga, ei hoidu parvedesse ning pikemaid rändeid teeb ainult kudemisperioodil.  

Koelmuotsingul ujuvad haugid mööda jõgesid, kraave ja ojasid ülesvoolu kaugele oma tavapärasest elupaigast, kudemispaigad on eelistatult üleujutatud madalaveelised luhad ja heinamaad. Koeb jäämineku ajal aprilli keskel, merelahtedes märtsi lõpus. Möödunud aastal, kui Võrtsjärvel jääd ei tekkinudki, nähti seal esimest haugikudu juba märtsi keskel.

Kudemine kestab tavaliselt kuni 1 kuu, külmal kevadel võib see venida isegi juuni algusesse.

Koelmule saabuvad esimestena isased haugid.  Kudemist soodustab piisavalt pikalt püsiv kõrge veeseis. Madalaveelisel kevadel võib suur osa hauge jääda koelmute vähesuse tõttu kudemata. Pärast marja heitmist kooruvad 12–25 päeva möödumisel vastsed. 

Havidel on meie veekogude kõige ahnema röövli kuulsus. Nad haaravad suure aplusega esimest ettejuhtuvat saaki. Haugide toidumenüüsse kuuluvad kõikvõimalike kalaliikide kõrval mitmesugused selgrootud, konnad, veelindude pojad ja väikesed imetajad. Toidu valik sõltub enamasti saakloomade ohtrusest, nad õgivad ka väiksemaid liigikaaslasi, s.t esineb kannibalism.

Havi pealuud kasutati vanasti nõidusvahendina võrkude suitsutamisel, et kalaõnn ei kaoks, lõualuud hoiti kalaõnne püsimiseks seinaprao vahel, kuuri seinale naelutatud haugi pead on meil tänini au sees.

Rahvaluulepärandis räägitakse haugist kui üleloomulikust olendist ja salapärastes järvedes või jõgede hauakohtades elavatest sammaldunud seljaga hiidhaugidest, kes ujuvat ringi ahinguvars seljas...

...Ja Väinämöise kannel on tehtud hiidhaugi lõualuust.