1955. aastal moodustati Teaduste Akadeemia juurde looduskaitsekomisjon, mille üks töösuundi oli asuda välja töötama sellekohaseid õigusakte. Tulemus vormiti lõplikult seaduseks juunis 1957, mil Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu looduskaitse seaduse, esimese tollases Nõukogude Liidus üldse. Selle järgi oli looduskaitset korraldavaks keskasutuseks Metsamajanduse ja Looduskaitse ministeerium, kohapeal korraldati looduskaitset aga allasutuste ehk metsamajandite kaudu.

Metsamajand ees, vabatahtlikud järel
Rajoonide ja linnade juurde loodi looduskaitsekomisjonid, kus juhtohjad läksid metsamajandite kätte. Selliste komisjonide esmaseks ja pikaks ajaks ka olulisemaks tööks sai looduskaitsealuste objektide nimistu koostamine. Paraku polnud töö väga efektiivne, üheks põhjuseks oli komisjoniliikmete suur arv, mis kohati küündis üle 20. See omakorda tähendas, et liikmete hulka sattus ka üsna juhuslikke tegelasi, kel asja vastu suurem huvi puudus. Metsamajandite pärusmaaks jäi seejärel objektide tähistamine, hooldamine ja korrastamine. Metsamajandites oli looduskaitsega tegelemine üldjuhul peametsaülema vastutusalas.

Looduskaitsealused puud Rava tammikus. Selliste puude leidmine, märgistamine ja nende eest hoolitsemine oli looduskaitseinspektorite üks põhilisem töö.

1967. aastal loodi metsamajanditesse palgalised looduskaitseinspektorite ametikohad. Terve metsamajandi peale oli neid vaid kas üks-kaks, tööpõld oli aga lai. Lisaks objektide hooldamisele ja tähistamisele kuulus nende ülesannete hulka ka järelevalve, selgitustöö ning jahiulukite ja siseveekogude kalavarude kasutamise korraldamine. Oli selge, et nii väikese inimhulgaga pole võimalik seda kõike korralikult ohjata. Probleemi lahendamiseks hakati värbama vabatahtlike hulgast ühiskondlikke looduskaitseinspektoreid, kes hooldustööd, järelevalve ja ka selgitustöö suuresti oma õlgadele võtsid. Suur osa neist värvati kas kala- või jahimeeste hulgast, üsna rohkelt oli ühiskondlike inspektorite hulgas ka õpetajaid. Just viimaste seas oli palju neid, kes asusid vedama koolimetskondi ning andma noortele mitmekülgset keskkonnaharidust koos praktiliste oskustega. Tänu ühiskondlikele inspektoritele muutusid koolimetskonnad mitmel pool vägagi populaarseks ning paljud tuntud metsamehed on oma esimesed tõsisemad kokkupuuted metsandusega saanud just koolimetskondadest.

Ühiskondlik looduskaitseinspektor Karl Ratnik, tavatöös Järvamaa metsamajandi direktori asetäitja, koolimetskonna kasvandikega metsas ulukitele toiduks kaalikaid panemas. Ühiskondlike inspektorite osa järeltuleva põlve loodusteadlikkuse tõstmises oli suur.

Metsamehed teevad, mis suudavad
Pärast üleminekut viiepäevasele töönädalale loodi ministeeriumis puhkealade osakond, mille eesmärk oli asuda ette valmistama võimalusi, mida pakkuda inimestele looduses puhkamiseks. Asuti rajama loodusõpperadu, matkateid, kämpinguid, motelle jms. Igal juhul lülitusid metsamajandid innuga töösse ja tehti ära ülisuur töö. Metsamajandite looduskaitseinspektorid osalesid aktiivselt trükiste ja brošüüride koostamisel, millega tutvustati nii õpperadu, kaitsealasid kui ka üksikobjekte.

Kilingi-Nõmme metsamajandi Kabli telkimiskoht. Selliseid looduses puhkamise võimalusi hakkasid rajama pea kõik metsamajandid. Organiseeritud puhkamisvõimalus vähendas märkimisväärselt loodusele tehtavat kahju.

Omaette teema oli kaitsealadega, mida alates 1957. aastast üha innukamalt looma asuti. Enamjaolt tulid uute kaitsealade loomise ideed just metsamajandite poolt. Asja võeti tõsiselt ja südamega ning kui metsamajandi maadele jäi midagi sellist, mis vääris kaitsmist, siis seda ka tehti. Palju halvem oli olukord põllumajandusmajanditele kuuluvates metsades. Üldjuhul puudus seal sügavam huvi looduskaitse vastu. Lisaks lonkas tõsiselt ka sealne metsakorraldus. Osa metsamaid hoiti maabilansis, sest see võimaldas rajada sinna uudismaid ning teha raieid. Koos sellega kippusid majandid omi uusi lautu ja sigalaid rajama sinna, kus see keskkonnakaitseliselt oli täiesti vastunäidustatud. Mitmel pool üritasid metsamajandid sellisele suhtumisele vastu seista, paraku tihti tulutult. Põllumajandus oli vabariigi jaoks prioriteet ja enamjaolt pigistati selliste tempude peale silm lihtsalt kinni.

Looduskaitse radikaliseerub
Pärast Eesti Looduskaitse Seltsi loomist 1966. aastal astus selle ridadesse hulgaliselt metsamehi. Seltsi loomine võeti hästi vastu ja metsamajandite töötajad lõid ühistegevuses aktiivselt kaasa. Ministeeriumi juures valdkonda kureerinud Looduskaitse Valitsus läks aga oma tegevuses järjest enam hoogu ning kümnendi lõpul algas looduskaitse radikaliseerumine, mis viis üsna peatselt kokkupõrkeni metsameestega. Ühelt poolt hakati seadma vastuolulisi ja halvasti põhjendatud piiranguid metsamajandite tegevusele, teisalt aga nõudma tegusid, mis metsameeste seisukohalt olid ebareaalsed.

Metsamajandite kohuseks oli ka karjääride looduskaitseline järelevalve. Jälgiti kaevandatavat mahtu ning tööde teostamist võimalikult säästlikult ning väikeste keskkonnakahjudega. Pildil liiva ammutamine Porkuni karjääris.

Viimaste ilmekaks näiteks on 1971. aastal ministeeriumist tulnud juhend linnade ja asulate roheliste vööndite ja linnalähedaste tsoonide moodustamiseks. Tegemist oli üleliidulise kampaaniaga ja metsamajandeis sai see vaat et tähtsaimaks looduskaitsealaseks ettevõtmiseks. Juhendite kohaselt tuli rohelised vööndid moodustada selliste asulate ümber, mille elanike arv ületaks 1980. aastaks 1000 elaniku piiri. Nii näiteks tuli Rakvere ümber moodustada roheline vöönd raadiusega 15 kilomeetrit. Rohelises vööndis tuli tagada vabariigi keskmine metsasus, milleks tol ajal loeti 34 protsenti. Kui metsamajand hakkas uurima võimalusi Rakvere ümbruse metsastamiseks, selgus, et ala, mis tuleks metsastada, kuulub mitmele eri omanikule, peamiselt põllumajandusmajanditele ja seda täis istutada pole võimalik. Nõue istutada täis enam kui 10 000 hektarit parimat põllumaad jäigi täitmata. Metsameestele andis avantüür aga põhjuse järelduseks, et looduskaitse hakkab elust aina enam võõranduma.

Konflikt kulmineerub Lahemaal
Tõsisemad konfliktid looduskaitsjate ja metsameeste vahel pärinevad Lahemaa rahvuspargi esimesest tegevuskümnendist. 1971. aastal loodud rahvuspark erines oma struktuurilt varasematest kaitsealadest ja sinna olid algusest peale vastuolud sisse kirjutatud. Kui seniste looduskaitsealade eest kandsid hoolt metsamajandid, siis nüüd tekkis omalaadne kaksikjuhtimine, kus sõnaõigus oli lisaks veel rahvuspargi juhtkonnal. Radikaalse tiiva juht, rahvuspargi nõukogu esimees Edgar Tõnurist surus peale oma interpretatsiooni, mis kandus kohati vägagi äärmusesse. Näiteks kuulub talle idee Loksa linna likvideerimisest, mis ei sobivat Lahemaale.

Metsamehed, kes olid igati toetanud ja tervitanud rahvuspargi loomist, sattusid peagi raskustesse. Kuigi Rakvere metsamajand loobus peakasutusraietest ja vähendas märkimisväärselt hooldusraieid, polnud looduskaitsjad ikkagi rahul. Asi jõudis nii kaugele, et Tõnuristi suvekodu lähedal Altjal keeldusid töömehed ilma peametsaülema kohaloluta sanitaarraieks ette nähtud puid märkimast. Looduskaitsjate algatusel käis pidev rahvuspargi metsakategooriate läbivaatamine ja ümbernimetamine. Kõik see muutis koostatud metsamajanduskavad üsna mõttetuks ning halvas tugevalt metsamajandi tavapärast tööd.

Metsamehed sattusid tõsisesse kahvlisse. Ühelt poolt olid nad suurte jõududega panustanud rahvuspargi loomisse, teisalt takistas looduskaitse pidevalt nende tööd ja kolmandaks nõudis riik ikkagi varumisnormide täitmist, mis tähendas, et surve langes rahvuspargi piiridest väljaspool paiknevatele metsadele, mis tekitas omakorda probleeme. Lisaks oli looduskaitsepoolne suhtlus lünklik ja nii mõnigi kord sai metsamajand vastu võetud otsustest teada alles tagantjärele. Rahvuspargi pindala muutus pidevalt ja ikka suuremaks. Samad probleemid olid Lahemaa keskel paikneva Koljaku–Oandu reservaadiga, kus igasugune tegevus oli keelatud ja mille piire Looduskaitse Valitsus oma äranägemise järgi mitmel korral suurendas. Viimasena sai sellest teada muidugi metsamajand. Iga sellise muutusega lükati taas osa metsa majandamisest välja, tagajärgedega tuli tegeleda aga metsameestel.

Sellised probleemid puudusid näiteks Matsalus, mida Läänemaa metsamajand haldas ja kus ei olnud topelt juhtimist. Samas ei suutnud Lahemaa administratsioon ilma metsameeste abita rahvusparki hallata. Olgu siin ühe näitena toodud rahvuspargi katse koordineerida ise jahipidamist Lahemaa aladel. Tulemuseks oli tõsiasi, et 1976. aastal ei lastud rahvuspargis ühtegi põtra. See viis aga suurte ulukikahjustusteni, millega maadles metsamajand kuni oma tegevuse lõpuni. Aegapidi võttis looduskaitse oma äärmuslikke seisukohti siiski maha ja koostöö hakkas sujuma. Saadi aru, et üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.

Kokkuvõtteks võime tõdeda, et metsamajandid tegid looduskaitsevallas ära tohutu töö – alates objektide kaardistamisest, hooldustöödest, järelevalvest ja noorte koolitamisest ning lõpetades looduskaitsealade loomise ja haldamisega. Ilma metsamajanditeta oleks meie looduskaitse pilt palju nukram ja vaesem, kui see praegu on.