Õige aeg pidada jahti punastele pullikestele on pärimuse järgi peale ussimaarjapäeva 8.septembril, sest siis on maod magama läinud ja ei pääse inimesi salvama.

Jaht iseenesest on lihtne, selleks on eelkõige vaja julget pealehakkamist ja pullikesi endid, abivahenditest kuluvad marjaks ära kummikud ja ämber.

Pullikesed ise on aga tänapäeval rohkem tuntud jõhvika nime all.Harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris, sün. Vaccinium oxycoccus) on Eestis levinud sootaim, mille nimi viitavat niitjale varrele, mille külge kinnituv priske kriiskavpunane mari mõjub ebaproportsionaalselt suurena.

Kui Põhja-Eestis oli mari tuntud jõhvika nime all, siis Lõuna-Eestis oli valdavalt kasutusel hoopis kuremarja nimetus, sest vanarahvas arvas, et sookured iseäranis neid süüa armastavad. Jõhvika nime seos kurgedega paistab olevat laialt levinud, sest nii ingliskeelne cranberry (inglise keeles tähendab ’crane’ kurge) kui ka mitmel pool Venemaal tuntud журавлиха, журавина viitavad marja seosele kurgedega.

Põhja-Ameerikas on aga jõhvika nime all tuntud hoopis liik suureviljaline jõhvikas (Oxycoccus macrocarpos), mis on, nagu kõik Ameerika liigid kipuvad olema, oma Euroopa sugulasest suurem ja ka maitse on teine.

Oleks vale öelda, et Eesti maarahvas ei ole jõhvikat üldse kasutanud, seda kindlasti mitte, aga kuni 20.sajandini, vaba aja kui sellise tekkeni ja linnastumise intensiivistumiseni, ei olnud inimestel lihtsalt ei aega ega võimalust märkimisväärselt marjul käia.

See komme tekib ja levib kiiresti alles 20.sajandil, kui kodumajandusliku rahvavalgustuse ja turu nõudmisel kogub jõhvikakorjamine populaarsust, mis tipneb 1960ndate-70ndate marjade kõrgest kokkuostuhinnast tingitud organiseeritud laastamistööga Eesti soodes, millele keeluaja sisse seadmine valitsuse poolt ainult õli tulle valas. Sellest räägitakse legende, kuidas pool Eestit tellitud bussidega juba päikesetõusul üksteise võidu sohu trampima läksid nagu kari elevante.

Jõhvika kasutamine talvise terviseturgutajana on teada ka varasemast, aga laiemalt levib marja kasutamine rahvameditsiinis 20.sajandil, peaasjalikult viirushaiguste sümptomite leevendamiseks, eriti palaviku alandamiseks, ning kõikvõimalike põie- ja neeruprobleemide raviks. Marja erinevate kulinaarsete kasutusvõimaluste avastamine on aktuaalne olnud viimased sada aastat, maarahvas noppis marja suhu värskelt, kui selleks mahti oli,  ja hoidistas üksnes külmas vees, kui seda üldse tegi ja tohterdamise eesmärgil.

Pullikesi saab soo peal taga ajada pikalt, kuni kevadeni; lume alt välja sulanud marjad on mõnus kevadine esimene värske amps, maitselt magusam, aga mitte nii toiteväärtuslik kui sügisel kogutud saak.