RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
16. september, 2019

Paisuehitus Liinojal

RMK looduskaitseosakond on Eestis soid taastanud rohkem kui keegi teine. Oleme seda teinud planeerija ja tööde korraldaja rollis. Päris oma kätega pole me kraave seni sulgenud. Täna oleme ka selle kogemuse võrra rikkamad.

2017. aasta talve hakul rajati Soomaa rahvuspargis Kuresoo põhjaservas 15 käsitsi paisu Liinoja nime all tuntud piirkonnas asuvatele kraavidele. Tänavu suvel ala üle vaatamas käies selgus, et viis suurema koormusega veejuhtmetele rajatud paisu ei kestnud vist ühte kevadetki. Kõik paisud olid lagunenud. Põhjuseid võib olla mitmeid – paisu ebaõnnestunud konstruktsioon, paisu kehandis kasutatud turba kvaliteet, ebasobiv ehitusaeg ja seetõttu kannatanud ehituskvaliteet, või veel mõni muu põhjus. Liinojale projekteeritud paisud olid tüüpilised puit-turvas kombineeritud lahendused, kus kahe puitpostidest sulundseina vahe täideti kõrvalt võetud turbaga. Seinad vooderdati seestpoolt geotekstiiliga. Aga kuskilt see vesi liikuma sai ja paisud ei pidanud survele vastu. Kahjuks on seda tüüpi paisude puhul sarnaseid näiteid rohkem kui õnnestunud kestvaid eksemplare.

Võtsime nõuks ehitada paari kriitilisemasse kohta kaks uut paisu ja teha seda ainult turbast. Labidad, rehad, saed ja kirved ühes, kanuutasime kõigepealt üle Navesti jõe ja siis matkasime läbi vanajõgede orgudega liigendatud maastiku, kohati päris ürgse.


Asukoht looduses täpsustatud, asusime paisu alust pinda ette valmistama. Projektides on meil kõikjal kirjas, et paisu rajamist tuleb alustada kraavist sette ja kallastelt puhmaste-samblase sugekihi eemaldamisega. Osa meeskonnast asuski kohe sellega tegelema. Küllalt raske on maapinda halja turbani puhastada. Selleks tarbeks kaasa võetud rehast loobusime õige pea. Tõhusam oli seda tööd teha labida ja kirvega. Kirves aitas läbistada juurikaid ja hakkida kände.

Teine seltskond asus samal ajal usinasti turvast ammutama. Esimese kohana löödi labidas maasse kraavi dreenitud siirdesoolisesse kaldasse, mis aga oli nii vesine ja püdela turbaga, et meie soovitud plokke sealt hästi lõigata ei saanud. Seepärast koliti teisele poole kraavi, kus tingimused märksa kuivemad. Seal sai turvast juba lõigata küll. Kõige vaevalisem ongi turbaaugu ettevalmistamine – pealmise kasvukihi eemaldamine. Edasi läheb juba libedamalt. Lööd turba neljast küljest lahti ja tõstad ploki välja. Koondasime neid plokke paisu asukoha juurde suurema varu ette, et siis pidulikult need korraga paika seada. Kartsime, et muidu võib vesi ehk üle paisu ääre tikkuda, kui pais kiiresti piisavat kõrgust ei saavuta. Etteveetud varuga võttis plomm juba paisu ilme ja vesi hakkas tõusma. Edasi kasvatasime paisule nii pikkust kui laiust. Selleks avasime veel ühe turbaaugu. Sügavamale kui nabani ei kannatanudki väga kaevata, sest töötingimused läksid päris vesiseks ja turba konsistents ka juba püdelamaks. Ühest august saime plokke lõigata 4-5 kihti. Kõige viimasena katsime paisu kehandi turbaaukude kohalt kooritud taimse materjaliga.

Kokkuvõttes sai pais ca 8 m pikkune ja piki kraavi üle 2 meetri paksune. Aega kulus meil selleks 3,5 tundi. Paisust ülesvoolu hakkas veetase silmnähtavalt tõusma ja eesmärk kraavi kuivendav mõju vähemalt paisust ülesvoolu kaotada sai täidetud. Usutavasti on selle iga pikem kui eelmistel, aga eks aeg näitab. Teise paisu ehitamiseni me sel korral ei jõudnudki, aga plaan on selleks tarbeks üritust uuel aastal korrata. Loodetavasti siis juba RMK LKO täiskoosseisule läheneva brigaadiga. Ahjaa, inimjõudu oli meil kaasas 8 ühiku jagu – aitäh Saima, Katrin, Kristo, Timo, Jan, Mihkel ja Elerin!

Lõppu veel väike graafiline meenutus, kuidas sellise nähtud pildini jõudsime.



Mihkel on puu otsas selleks, et pilti teha.

Lisa kommentaar

Email again: