See, mis puu kallale parasjagu mindi ehk mis see kõige „õigem“ nö majahoidja puu meie traditsioonis olnud on, on lahtine – tihti kasvas taluhoovis põline pärn, tamm, jalakas (mida omakorda on alati künnapuuga segi aetud), pihlakas või saar, kuid mitte kunagi kask.

Küllap peegeldus varasemas pärimuses ka kaine talupojaloogika, mis loodusvaatluste ja katse-eksituse meetodil oli jõudnud teadmiseni, et kase istutamine oma elupaiga lähedale pole kõige parem mõte, eriti kui tahaks seal veel midagi kasvatada, sest kask ei salli toidukonkurente.

Kui eestlastel kasvas kaitseks kurja silma vastu õueväravas või majanurgas pihlakas (Sorbus aucuparia), siis germaanlastel täitis sama ülesannet must leeder (Sambucus nigra), millele küll Briti saartel piirkonniti sekundeeris ka pihlakas. Veel hiljuti, paar-kolmkümmend aastat tagasi võis Inglismaa maapiirkondades laialdaselt kohata moderniseerimata aedu, kuhu nõiatõrjeks kolm-neli musta leedrit istutatud, mille õisi ja vilju laialdaselt toidu- ning ravimtaimena kasutati.