Saaki on siinkandis sel aastal tõesti ohtrasti. Kaugele paistvad punavad pihlakaoksad ägavad suurte marjakobarate all, viirpuud on priskeid marju täis, kadakad sinavad viljadest ning raagus arooniapõõsad mustavad korjamata jäänud marjadest. Sellel aastal tundub, et kui siidisabad (Bombycilla garrulus) suurte salkadena saabuvad, siis jagub siin neile toitu kauemaks ja nad ei pea toidupuuduse tõttu kiirustama edasi Vahemere äärde või Kaukasuseni.

Siidisaba on köitev elukas nii mitmeski mõttes. Tema sulestikust leiame erkkollast, telliskivipunast, valget, musta, beeži ja halli ning lisaks veripunaselt ergavaid sarvliiste suleotstes. Peas on tal tutt,  mille lind aeg-ajalt turri ajab – kargest tundrast pärit kuldnokasuurune kirev lind paistab väliselt küll rohkem troopiline. Teiste lindudega võrreldes on siidisabal vilgas seedesüsteem ning väga lühike soolestik, mis on kohastunud saama karmides oludes kiiresti vajalikku energiat käärinud alkoholisisaldusega marjadest. Sellepärast arvataksegi, et linnud on käärinud marjade söömisest purjus. Tavatu julgus, sagedased lennud vastu aknaklaase ja kentsakad akrobaatilised manöövrid viljade hankimisel võivad küll sellele viidata. Eks siis näis, kui nad kohale jõuavad.

Viirpuul marju söömas

Enamasti veedavad siidisabad meie mail mõne nädala, et lõuna poole edasi lennata. Kui marju jätkub, jäävad kauemaks.

Toidu nimel tehakse trikke

Üks siidisaba teeb viristavat häält, kui neid on palju, siis terve õhk lausa kiliseb.

Kuula siit: www.loodusheli.ee/ET/linnud/taxonid=103&speciesid=336