Ajalugu

Põlula kalakasvandus asub Lavi külas Lääne-Virumaal, Alutaguse metsamassiivi lääneservas, Pandivere kõrgustiku kirdenõlval keskmiselt 67 meetri kõrgusel merepinnast. Teadaolevalt on Lavi allika väljavoolul kalu kasvatatud vähemalt 130 aastat. Esimene kirjalik teade kalakasvanduse tegevusest pärineb 1895. aastast, mil Põlula mõisaomanik Hermann von Krause eksponeeris Riia põllumajandusnäitusel Põlulas kasvatatud elusaid jõeforelle.

Vesi ohvriallikast

Kalakasvandus saab vee Lavi ohvriallikast, mis kunagi oli väga veerohke. Vanasti olevat igal kevadel olnud suurvee ajal allikast väljuva vee kohin kuulda uskumatult kaugele, vaiksetel kevadõhtutel lausa 2,5 kilomeetri kaugusele Uuemõisa külla. Lavi allikas asub kilomeetri kaugusel Kunda jõest. Sellest algav oja varustas mõisaaegadel veega kolme järjestikku paiknevat vesiveskit. Ohvriallika kaldanõlval asus XIX sajandi keskpaiku Põlula mõisniku jahimaja, teisel nõlval suur ohvrikivi. Allikas kuulub väga veerohkete hulka tänapäevalgi, selle vooluhulk kõigub olenevalt aastaajast ja sademete hulgast keskmiselt 110–440 l/sek vahel (minimaalne 60 l/sek ja maksimaalne 600 l/sek). Allikavee temperatuur on aasta ringi stabiilne – ca 6 °C. Hapnikusisaldus on kalade jaoks liiga madal, mistõttu tuleb seda aereerida.

Vaade Põlula kalakasvatuskeskusele

Metsahärra mitu ametit

1895. aastal asus mõisas metsahärrana (metsaülemana) tööle Lõuna-Eestist pärit Jaak Paulmeister. Mõisnik paigutas tema perekonna elama allika kaldale jahimajja ja tegi talle ülesandeks juhtida mõisas ka kalakasvatuslikku tööd. Juba 1897. aastal toodi tiikidesse lisaks kohalikule jõeforellile ka vikerforelle, hiljem lisandusid karpkalad ja ilmselt 1903. aastal ameerika paaliad. Kinnitamata andmetel käis Jaak Paulmeister tsaariajal Koola poolsaarel ja tõi sealt Põlulasse arktika paalia silmtäppfaasis marja, millest kohapeal koorusid vastsed. Sajandi lõpul andis mõisnik vesiveski koos maaga Paulmeistrile rendile. Viimane ehitas Saksamaa eeskujul välja korraliku kalakasvanduse. 1913. aastal kasvatati juba keskmiselt 300 000 maimu hooajal. Elusforelle veeti tammepuust vaatides müügile Peterburi, kus naelaraskuse forelli hind oli üks kuldrubla. Söödaks kasutati peenestatud hobuseliha, mis koos kondi- ja rukkijahuga segati tainataoliseks massiks ning pandi tiikidesse puidust söödaalustele. Sajandivahetusel asusid paljud mõisnikud rajama kalakasvandusi ja Põlulas koolitati kalakasvatajaid ka teiste mõisate tarbeks. Mõisate riigistamise ajal ostis Jaak Paulmeister 1919. aastal oksjonil talu päriseks. Täpsed andmed sõjaeelsete aastate kalatoodangu kohta puuduvad, kuid teada on, et forelli kasvatati turukalaks kuni 800 kg aastas.

1937. aastal Jaak Paulmeister suri ja talu hakkas majandama tema väimees August Evert, kes 1944. aastal saadeti Siberisse sunnitööle. Süstemaatiline kalakasvatustegevus soikus ja rajatised lagunesid. Sõja ajal kalakasvandus rüüstati.

Mitu omanikku

1948. aasta kevadel kalatalu riigistati ja sellele kuulunud tiikide ning maa baasil moodustati riiklik Põlula forellimajand, mis oli kuni 1964. aastani kolme kalandusega tegeleva asutuse alluvuses (Sisemaa Veekogude Riiklik Kalatööstuse Trust, Estgosrõbvod – kalakaitse piirkondlik valitsus ja Kalamajanduse Ministeeriumi Toila kalakombinaat). 1949. aastal alustati uuesti kohaliku jõeforelli marja inkubeerimisega. Niisa ja marja saamiseks püüti kalad Kunda jõest ja Voore ojast. Esimese kolme ja poole tegevusaasta jooksul müüdi eluskalana 345 kg kaubaforelli. Järgnevatel aastatel (1955–1957) müüdi aga juba keskmiselt 3000 kg kaubakala aastas. 1952. aastal toodi Löwenruh’ (Tallinna) kalakasvandusest 44 000 vikerforelli marjatera ja jõeforelle hakati välja vahetama kiiremakasvuliste vikerforellide vastu. 1960. aasta paiku mindi üle ainult vikerforellide kasvatamisele ja jõeforellide sugukalu jäeti alles ainult niipalju, et saaks kasvatada kalaspordiorganisatsioonidele vajaliku koguse noorkalu jõgedesse asustamiseks.

Toila kalakombinaadi aeg

Toila kalakombinaadi alluvuses oli kalakasvandus aastatel 1959–1964. See oli suhteliselt edukas aeg, mil korrastati tiigid ja territoorium, rajati marjavõtmise maja, söödaköök ja piirdeaed. Kombinaadi kalatöötlemisjääke sai kasutada forellidele pastasööda valmistamisel. Kasvatati kaheaastast ja kolmesuvist kaubakala, aastas keskmiselt 15–16 tonni. Haudemaja ei olnud ja marja hautati otse lageda taeva all – allikapaisjärves purretele kinnitatud hautamiskastides. Naistel tuli marja hooldada talvel välitingimustes iga ilmaga, ükskõik, kas tuiskas lund või paukus pakane. Nii nad noppisid pintsettidega tundide viisi hautamiskastidest surnud marjateri, lamades kõhuli purde peal. Pastataoline kalasööt valmistati söödaköögis kohapeal, veeti suurtes püttides hobustega tiikide juurde ja loobiti labidatega kaladele. Tootmine oli üpris ekstensiivne, töö raske ja tervist kahjustav.

Kalamajand ministeeriumi alluvuses

1964. aasta oktoobris viidi kalakasvandus iseseisva juriidilise isikuna üle ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi otsealluvusse. Kalakasvandus sai uue nime – Põlula kalamajand. Selles staatuses tegutses kalakasvandus 27 aastat, kuni 1991. aastani. Tootmist laiendati, kõik varem ehitatud hooned ja rajatised remonditi kapitaalselt, ehitati haudemaja, uued maimutiigid ja ringtiigid, betoonbasseinid veevarustusega Voore ojast, töötajate elamud jms. Tiikide ja basseinide üldpind oli 3,54 ha. 1987. aastal oli majandi kogukäive 49 tonni. Aastas inkubeeriti 1,5–2,5 miljonit vikerforelli marjatera.

Algmaterjal teistele kalakasvatajatele

Suur osa silmtäppstaadiumis elusmarjast müüdi Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa kalakasvatajatele edasikasvatamiseks. Ligemale 40 aasta jooksul kasvatati lisaks elusmarjale ka vikerforelli noorkalu edasikasvatamiseks kaubakalaks nii Eesti kui ka teiste tollase NL-i liiduvabariikide kalakasvanduste tiikides või sumpades. Sõjajärgsetel aastatel 1948–1994 müüdi Põlula Kalamajandist kokku 608,3 tonni mitmesuguses vanuses vikerforelle, sellest eluskalana 574 tonni kaubaforelliks, 33 tonni noorkalu ja 1,3 tonni silmtäppfaasis elusmarja edasikasvatamiseks teistes forellikasvandustes.

Kauaaegsed töötajad

27 aastat, 1967–1994 töötas Põlula Kalamajandi direktorina Heino Peets, kellel on suured teened kalamajandi arendamisel ja tööshoidmisel. Enne teda juhtisid siinset tööd Erich Hinno, Irina Štšukina, Vaike Sirak, Marie Noolmann ja Loreida Põder. Kalakasvatajatena andsid oma panuse Eduard Post, Are Varusk, Armilda Mulla, Niina Sepp, Enn ja Anu Soon ja paljud teised.

Muutuste tuules

1990ndate alguses tõid muutused majandussüsteemis kalakasvandustele kaasa suuri raskusi. Sööda hind kallines, mistõttu tõusis ka kala omahind, kuid samal ajal vähenes inimeste ostujõud ja sellega nõudlus kala järele. 1991. aasta aprillis allutati Põlula kalamajand iseseisva tootmisüksusena majandusministeeriumi alluvuses olevale Rakvere Metsamajandile, kes aitas esialgu vee peal püsida. Sellest hoolimata vähenes tootmine kiiresti ja alates 1992. aastast uut marja tulevaste aastate kalatoodangu tarvis inkubeerima ei pandud. Leppides vähesega, püsis kalakasvandus siiski toimivana, olemasolevaid kalu kasvatati ja müüdi ning allesjäänud vara hoiti hoolega. Seoses Rakvere Metsamajandi erastamise kavadega kerkis küsimus kalamajandi edasisest saatusest. Keskkonnaministeerium otsustas moodustada kalamajandi baasil oma haldusalas iseseisva juriidilise isiku staatuses asutuse – Põlula kalakasvatuskeskuse, et korraldada riiklikul tasemel kalavarude taastamistöid. Sellega lõppes 1994. aastal Põlulas ligi 100 aastat kestnud forellikasvatuse aeg ja algas uus ajajärk kalakasvanduse ajaloos.

Põlula kalakasvatuskeskuse ülesanded

Lõhevarude taastamise vajadusest Eestis oli ministeeriumites ja teadusasutustes räägitud juba aastaid. Taasiseseisvunud Eesti ühines Läänemere töönduskalade varude ja kaitse küsimustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Lõhepüügi kvoodid sõltusid muu hulgas riigi panusest selle kalaliigi varude taastamisse.
Põlula kalakasvatuskeskuse peamisteks ülesanneteks said külmaveeliste kalaliikide, eeskätt lõhe noorkalade kasvatamine ja asustamine hävinud või nõrkade asurkondade taastamiseks ning nende geneetilise materjali kogumine ja hoidmine; lisaülesanneteks osalemine katsetöödes teadusuuringute tarvis ning üliõpilaste praktika korraldamises. 18 aasta vältel on siit Eesti jõgedesse asustatud umbes 5 miljonit mitmesuguses vanuses lõhe, väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

Lõheplaan

Läänemere lõhe kaitseks ja loodusliku lõhe osatähtsuse suurendamiseks võttis Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon 1997. aastal vastu Lõheplaani (Salmon Action Plan), mille täitmine oli Eestile kohustuslik. Selle plaani eesmärk oli saavutada lõhejõgedes lõhepopulatsioonide looduslik taastootmine vähemalt 50% ulatuses kudejõe potentsiaalsest võimalusest. Lõheplaani vastuvõtmine seadis Põlula kalakasvatuskeskuse tegevuse rahvusvaheliselt kokkulepitud alustele.

20. sajandi alguses kudes lõhe 11 Eesti jões, kuid 1990ndate lõpuks olid tema algupärased asurkonnad säilinud vaid Kunda, Keila ja Vasalemma jões. Need jõed nimetati monitooringujõgedeks, kus Lõheplaani järgi pidi eesmärgini jõudma kaitsemeetmete rakendamise ja elupaikade korrastamise abil. Et ka edaspidi säiliks nende jõgede unikaalne geneetiline materjal, siis nendesse jõgedesse kalakasvanduses kasvatatud noorkalu ei asustata. Endistesse lõhejõgedesse, kus algupärane asurkond oli nagunii hävinud või hääbumas, tuli Lõheplaani järgi asustada kasvatatud noorkalu kuni loodusliku paljunemise taastumiseni ja elujõuliste populatsioonide moodustumiseni.

Kalakasvatuskeskuse rajamine

Keskus ehitati osaliselt välja aastatel 1995–1998. Endised rajatised lõhekasvatuseks ei sobinud. Koostati projektid, mille järgi toimub kogu kasvatusprotsess selleks ehitatud kalakasvatushoonetes. Kompleks pidi koosnema 1975. aastal ehitatud ja rekonstrueeritavast haudemajast ning kolmest uuest kalakasvatushoonest. Korraldati ümber veevarustussüsteem – rekonstrueeriti vana betoontorustik vee saamiseks otse allikajärvest; endiste tiikide asemele ehitati ka teine veehaare, mis koosneb tiikide süsteemist vee looduslikuks eelsoojenduseks ja hapnikutaseme tõstmiseks. Haudemaja rekonstrueeriti ja seadistati tänapäevase inventariga. Projekteeritud võimsuseks oli 100 000 kaheaastast lõhe laskujat keskmise isendikaaluga 70–80 grammi. Projekti lähteülesandes kavandatud kalakasvatuskompleksi mahust jäi rahastamise lõppemise tõttu aga kaheaastaste kalade kasvatushoone, s.o 1/3 kogu uuest kompleksist välja ehitamata, mistõttu ei olnud võimalik püstitatud eesmärki kaheaastaste kalade kasvatamise osas täita. Kaheaastaseid kalu oli võimalik kasvatada sugukalade jaoks ehitatud hoones paralleelselt sugu- ja asenduskarjadega ca 30 000 – 50 000 isendit aastas. Et maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid noorematele vanusegruppidele sobivaid kalakasvatusbasseine, kasvatati ja asustati suuremal hulgal üheaastaseid lõhe noorkalu (100 000 – 200 000 isendit aastas) ning hea ellujäämuse korral ka vastseid ja samasuviseid noorkalu. Alates 2000. aastast kasvatati ja asustati teadlaste soovitatud veekogudesse väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

Tegijad ja koostööpartnerid

Kalakasvatuskeskuse loomise ja selle töö jätkumise nimel on oma panuse andnud paljud inimesed: projekteerijad, ehitajad, teadlased, kalurid ja ametnikud. Tänu heale koostööle leiti üheskoos ajakohased ja sobivaimad tehnilised lahendused. Keskuse tööd juhtis ligi 20 aastat Jüri Lunin, kelle panus töörohketel ja keerulistel algusaastatel oli kahtlemata suurim. Kalakasvatustöö eest vastutas asejuhataja Ene Saadre.

Hüva nõu ja teadmisi on jaganud teadlased ja praktikud Soome jahindus- ja kalandusinstituudist, eelkõige Raimo Jäppinen, Matti Naarminen ja Lili Porspakka. Eesti mereinstituudist aitas omalt poolt kaasa lõheuurija Mart Kangur ja Maaülikoolist kalateadlane Tiit Paaver. Marja ja niisa saamisel andsid oma panuse kutselised kalurid, eelkõige Sergei Šeršnjov Narvast, Fred Kaasik Karepalt ja Lauri Laurent Tsitrest.

Juba esimesel tegevusaastal sõlmiti põhimõtteline koostöökokkulepe Soome partneritega, et saada abi tehnoloogilise osa projekteerimiseks ja seadmete ning inventari paigaldamiseks. Projekteerija Martti Naukkarinen ja kalakasvatusliku sisseseade tootja Pertti Kojo annetasid 1995. aasta alguses keskusele pilootseadme lõhekasvatuse katsetöödeks. See võimaldas alustada kalakasvatustöödega juba projekteerimise ja ehitamise ajal, saada kogemusi ning nende põhjal teha kavadesse jooksvaid täiendusi. Soome jahindus- ja kalandusinstituudi Laukaa kalakasvandus annetas katsetöödeks 50 000 silmtäppstaadiumis lõhe marjatera. Kalakasvatuslike katsetööde õnnestumine oli argumendiks ka positiivsete rahastamisotsuste langetamisel. Peamine finantseerija oli Kalakapital, mille kaudu suunati investeeringuteks Põlulasse suurem osa nn kalaabist, mis tuli Taani riigilt. Abi tingimuseks oli seatud nõue, et seda kasutataks kalavarude säästliku kasutamise huvides. Kalakapitali nõukogu eesotsas esimehe Taidus Linikojaga toetas keskuse väljaehitamise kava, öeldes, et väetada tuleb ikka seda põldu, mis vilja kannab. Nii jõutigi Kalakapitali toel 1996. aastaks rekonstrueerida veevarustussüsteem ja haudemaja ning aastatel 1996–1998 ehitada ja sisustada kaks uut kalakasvatushoonet. Seoses Kalakapitali likvideerimisega 1999. aastal keskuse väljaehitamine katkes ja kolmas kalakasvatushoone jäi ehitamata.

Projekteerijad ja ehitajad

Veevarustussüsteemi projekteerija oli esialgu AS Veerek (Ivi ja Karl Vartsen), hiljem vesiehitiste projekteerijad AS Kobrasest – Urmas Nugin, Priit Alekand ja Enn Kulp. Viimased pakkusid välja tollal Eesti jaoks uudseid ideid ja paremaid tehnilisi lahendusi. Veevarustussüsteemi ehitas Asbo Vesi OÜ eesotsas selle juhi Vello Koni ja töödejuhataja Toomas Kooskoraga. Tehnoloogilise osa projekti tegid Martti Naukkarinen ja Riitta Myyrä Soome projekteerimisbüroost Kalavesi KY, kes moodustasid tulemusliku tiimi, kus hüdroinseneri teadmised olid kalakasvanduste projekteerimisel ühendatud kalade bioloogia ja kalakasvatustöö tundmise ning praktilise kogemusega. Sisseseade tarnis ja paigaldas samuti Soome firma – PK-Muovi (juhataja Pertti Kojo). Projektid ja teostus said nii head, et ei veevarustussüsteemis ega tehnoloogilises osas pole ligemale 20 aasta vältel esile tulnud ühtegi viga või probleemi.

Kalakasvatushoonete arhitektuurilise osa autor oli Hudo Roodemäe ja ehitajad AS Ehitustööd, AS EMV ning Facio Ehituse AS. Kokku läks keskuse rajamine maksma ligikaudu 30 miljonit Eesti krooni.

Kohalike populatsioonide säilitamine elusgeenipankades

Aastatel 1997–2009 saadi lõhekasvatuseks vajaminev mari ja niisk Narva jõest, osaliselt ka Selja jõest kohalike kalurite püütud sugukaladelt. Oma sugukarja moodustamiseks toodi 2001. ja 2002. aastal keskusesse Kunda jõest lõhe looduslikke tähnikuid, et katsetada elusa geenipanga loomist viisil, mis ei kahjusta kuigivõrd jõe looduslikku populatsiooni, aga samal ajal tagab piisava geneetilise mitmekesisuse geenipangas. Nende kalade järglastest on moodustatud pidevalt uuendatavad Soome lahe lõhe sugukarjad. Nüüdseks on keskuses ka Liivi lahe päritolu lõhe sugukarjad.

Tagasi metsameeste rüpes

Alates 2014. aasta 1. jaanuarist kuulub Põlula kalakasvatuskeskus RMK koosseisu, kus on moodustatud selleks omaette üksus – Põlula kalakasvatustalitus. Talitust juhib Kunnar Klaas, töötajaid on kokku 8. Suure ja tugeva organisatsiooni liikmena saab paremini keskenduda põhitööle ja keskuse edasiarendamisele. Omaette asutuses pidi ise kõigega tegelema: raamatupidamise, kinnisvara- ja dokumendihaldusega, riigihangete, juriidiliste, personali- ning IT-küsimustega. Nüüd on nendes valdkondades lahkesti abiks RMK teised osakonnad.

Uus kasvatusobjekt – siig

2015. aastal alustati siia kasvatamiskatseid. Inkubeerimiskatseteks ehitasid talituse töötajad väikese haudeseadme ja ujuvkaide süsteemi ning sumbad noorkalade kasvatamiseks tiikides. Igal aastal on kasvatustehnoloogiat täiendatud. Pärnu poolsiirdesiia noorkalade asustamisel on sugukalade püügil ja marja ning niisa kogumisel suureks abiks olnud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi töötajad Heli Špilev, Martin Kesler, Elmar Talbonen ja Eerik Kurs. 2020. aastal alustati peipsi siia varude taastamiseks koostööd Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liiduga, kus eestvedajaks on Urmas Pirk. Sugukalade püükidel on abiks olnud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi töötajad Väino Vaino ja Eero Perm. 2021. ja 2022. aastal õnnestus koguda marja ja niiska Soome lahe siigadelt koostöös Harjumaa kalurite Priit ja Hendrik Kangro ning Lauri Rooslillega. 2023. aastal alustati Väinamere siiavaru taastamiseks koostööd ettevõtte Stonefish OÜ omaniku Imre Kiviga. Suurem osa Eesti siiavarudest on kehvas seisus ja vajavad turgutamist veel palju aastaid.

Katsetused ja koostöö

Koostöös Eesti Maaülikooliga üritati aastatel 2015–2017 püüda harjuse sugukalu. Marja saadi ühel korral ja sedagi väga vähe. Harjuse kasvatamiskatsete jätkamiseks otsustati karantiinihoone võimalusi kasutades luua oma sugukari.

Keskkonnateadlikkuse suurendamiseks osaleti alates 2014. aastast viiel järjestikusel aastal Looduskalendri töötaja Gennadi Skromnovi algatatud forellikaamera projektis, kus huvilised said vaadata Looduskalendri kaudu otsepilti forellide kudemisest.

Koostöös Maaülikooli magistrandi Raimo Pajusalu ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga katsetati 2016–2018 edukalt lõhe niisa sügavkülmutamist, sulatamist ja kasutamist marja viljastamiseks. Soetati inventar sügavkülmutatud niisa hoiustamiseks Põlulas.

2019. aastal algasid koostöös Eesti loodushoiu keskuse töötajate Meelis Tambetsi ja Mart Thalfeldtiga Atlandi tuura noorkalade kasvatamise katsed, sama aasta sügisel asustati esimesed tuura noorkalad Narva jõkke.

2019–2022 osaleti Maaülikooli töötaja Katrin Kaldre korraldatud jõevähi söötmiskatses. 2020. aastal tehti esimesed katsed ebapärlikarbi noorjärkude kasvatamiseks laboratooriumi tingimustes ja 2021. aastal jões spetsiaalsetel plaatidel. Kasvatustööde käivitamisel on olnud suureks abiks Tšehhi Vabariigi ebapärlikarbi spetsialist Ondřej Spisar. Nelja kasvatusaasta tulemusena on laboris ja jões kasvatamisel kokku üle 5000 eri vanuses karbi. Esimesed ebapärlikarbid on plaanis kodujõkke asustada 2025. aastal.

Uutes ettevõtmistes osalesid kõik talituse praegused ja endised töötajad: Küllike Eder, Katrin Kaldma, Kristian Kalvet, Kunnar Klaas, Liina Kreek, Raido Luhaväli, Marten Ojang, Heino Peets, Ene Saadre, Ivar Tallerman ja Raivo Valter.

Kauaoodatud karantiinihoone

Keskuse loomisest alates on üritatud leida võimalus karantiinihoone ehitamiseks Põlulasse. Kalahaiguste riski minimeerimiseks tuleb loodusest toodud mari ja noorkalad enne kasvatushoonetesse viimist hoida Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis tehtavate bakteriaal- ja viirusuuringute ning vajaduse korral ka kohapeal tehtavate parasitaaruuringute ajal teistest kaladest eraldi.

2020. aasta alguses Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toel valminud karantiinihoone eskiisjoonis ja projekteerimise lähteülesanne koostati 2016. aastal. Clewer Aquaculture Oy projekteerija Martti Naukkarinen koostas karantiinihoone tehnoloogilise osa projekti 2017. aastal ja Projektid32 OÜ koostas ehitusprojekti 2018. aastal. Karantiinihoone, pumbamaja ja generaatorihoone ehitas REVIN GRUPP OÜ 2019.–2020. aastal. Ehitustöid juhtisid Erkki Stepanov ja Veiko Murd. Projekteerimis- ja ehitusmaksumus olid kokku ligikaudu 1,4 miljonit eurot.

Kasvatusprojektide rahastamine

Kalakasvatustööde finantseerimiseks on taotletud vahendeid Euroopa Liidu programmist LIFE. 2019.–2024. aastani toetab lõhe noorkalade kasvatamist ja asustamist Purtse jõkke projekt „CleanEST“. Tuura noorkalade kasvatamine ja asustamine saab aastatel 2022–2027 tuge projektist „Baltic Sturgeon“. Eesti ainsa ebapärlikarbi populatsiooni taastamist toetatakse aastatel 2021–2027 projektist „LIFE Revives“. Merisiia ja harjuse asurkondade taastamiseks on ette nähtud toetus 2023. aasta alguses käivitunud ja kümme aastat kestva rahvusvahelise projekti „AdaptEST“ vahenditest.

Panus teadus- ja õppetöösse

Keskuses aidatakse mitmel moel kaasa teadus- ja õppetööle: tegeldakse kalade märgistamise ning märgistatud kalade taaspüügiandmete kogumisega, osaletakse katsetööde tegemisel teadusuuringute tarvis, kogutakse andmeid ja statistilist materjali, korraldatakse üliõpilaste praktikat, juhendatakse bakalaureuse- ja magistritöid jms. Põhilised koostööpartnerid on Maaülikool, Tartu Ülikooli mereinstituut, Eesti loodushoiu keskus ja Järvamaa Kutsehariduskeskus, varasematel aastatel ka Eesti Mereakadeemia ja TÜ Türi ning Pärnu kolledžid ja Turu Ülikool.

Tulevikuplaanid

2024. aastal ehitatakse ebapärlikarbi kodujõe äärde Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ projekti järgi ebapärlikarbi kasvatusjaam. Põlulasse kavatsetakse rajada Solar4you OÜ projekti järgi päikesepaneelide park koos akupangaga ja renoveerida Innopolis Insenerid OÜ projekti järgi haudemaja koos olmehoonega. Projekti järgi on planeeritud rajada nõuetekohane söödaladu ja paremad tingimused labori- ning kontoritööks.

Tulevikku vaatavalt on plaanis koostada kolme kaitsealuse või ohustatud kalaliigi ja selgrootu loomaliigi kasvatuskava, kus antakse ülevaade liigi bioloogiast ja tema kasvatusviisidest ning analüüsitakse võimalusi ja investeeringuvajadust kasvatustöödega alustamiseks. Praeguse arusaama kohaselt võiks nendeks liikideks olla säga (LKS II kategooria; Eestis ohustatud), jõesilm (loodusdirektiivi II ja IV lisa liik) ja paksukojaline (paks) jõekarp (loodusdirektiivi II ja IV lisa liik). Loodusdirektiivi II lisa liigid on ühtlasi ka NATURA liigid.

Lähiaastatel on plaanis populatsioonide taastamise eesmärgil alustada harjuse noorkalade kasvatamist ja asustamist ning viia veekogudesse esimesed jõevähid.