Kes on kuuse-kooreürask?
Eestis on suurimat kahju tekitav üraskiliik kuuse-kooreürask (Ips typographus), kes asustab eelkõige nõrgestatud puid ja värsket metsamaterjali.
Kui sigimiseks sobivaid puid on ohtrasti (näiteks tormikahjustuste järel), siis paljuneb ta kiiresti ning ründab ka väliselt terveid, kuid siiski nõrgestatud puid. Selline olukord tuleb ette põua-aastatel, kui pinnalähedase juurestikuga kuused ei suuda end küllaldaselt niiskusega varustada ning nende
Kui sigimiseks sobivaid puid on ohtrasti (näiteks tormikahjustuste järel), siis paljuneb ta kiiresti ning ründab ka väliselt terveid, kuid siiski nõrgestatud puid. Selline olukord tuleb ette põua-aastatel, kui pinnalähedase juurestikuga kuused ei suuda end küllaldaselt niiskusega varustada ning nende
vastupanuvõime kahjuritele väheneb. Kui üraskite arvukus on sel ajal metsas suur, langevadki puud nende ohvriks. Vastasel juhul suudaksid puud soodsate olude saabudes stressist toibuda.
Viimasel paarikümnel aastal on kuuse-kooreüraskil reeglina arenenud aasta jooksul kaks põlvkonda – osa juunis koorunud mardikaid rajab haude juulis. Teine põlvkond talvitub sagedamini arengukohal koore all, kuid soodsa ilmastiku korral jõuavad noormardikad minna talvituma 5-10 cm sügavusele pinnasesse, kus talvitub ka osa esimese põlvkonna noormardikatest.
Lendlus ja haude rajamine algab kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20 kraadi ja muld on saavutanud temperatuuri 10 kraadi. See aeg langeb kokku arukase pungade puhkemisega – enamasti aprilli lõpus või mai esimesel poolel, harva hiljem. Haude arengut soodustab soe ja kuiv ilm.
Kuuse-kooreüraskitest värskelt asustatud kuuskede koores on ümmargused, ligikaudu 2 mm läbimõõduga sisenemisavad, juurekaelal ja tüve alaosal ning lamavate puude tüvedel leidub pruunikat näripuru. Koore all närib emasputukas piki tüve kulgeva 6–15 cm pikkuse emakäigu, kuhu munetud munadest koorunud valkjad vastsed teevad toitudes tüvega ristisuunas vastsekäigud. Asustatud puude võra kolletub alles mõni kuu hiljem, kui õige tõrjeaeg on juba möödas.
Kuidas tõrjuda kuuse-kooreüraskit?
Tõrjeks tuleb värskelt asustatud puud üles töötada ja kasutada püünispuid. Kuuse-kooreüraski püünispuudeks tasub valida nõrgestatud või vigastatud kuused mulluste üraskikollete läheduses. Püünispuudel tuleb üraskid hävitada, sest vastasel korral need vaid soodustavad putukate sigimist. Püünispuud, aga ka üraskite kevadel asustatud kasvavad puud ning ka teiste puuliikide tormimurd ja -heide tuleb kokku koguda mai lõpus või juuni esimesel poolel. Tavaliselt viiakse see materjal otse saeveskisse, kus putukad saagimisel hukkuvad. Saab piirduda ka nende puude koorimisega. Koored tuleb matta maha, vähemalt 0,5 m sügavusele või põletada.
Viimasel paarikümnel aastal on kuuse-kooreüraskil reeglina arenenud aasta jooksul kaks põlvkonda – osa juunis koorunud mardikaid rajab haude juulis. Teine põlvkond talvitub sagedamini arengukohal koore all, kuid soodsa ilmastiku korral jõuavad noormardikad minna talvituma 5-10 cm sügavusele pinnasesse, kus talvitub ka osa esimese põlvkonna noormardikatest.
Lendlus ja haude rajamine algab kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20 kraadi ja muld on saavutanud temperatuuri 10 kraadi. See aeg langeb kokku arukase pungade puhkemisega – enamasti aprilli lõpus või mai esimesel poolel, harva hiljem. Haude arengut soodustab soe ja kuiv ilm.
Kuuse-kooreüraskitest värskelt asustatud kuuskede koores on ümmargused, ligikaudu 2 mm läbimõõduga sisenemisavad, juurekaelal ja tüve alaosal ning lamavate puude tüvedel leidub pruunikat näripuru. Koore all närib emasputukas piki tüve kulgeva 6–15 cm pikkuse emakäigu, kuhu munetud munadest koorunud valkjad vastsed teevad toitudes tüvega ristisuunas vastsekäigud. Asustatud puude võra kolletub alles mõni kuu hiljem, kui õige tõrjeaeg on juba möödas.
Kuidas tõrjuda kuuse-kooreüraskit?
Tõrjeks tuleb värskelt asustatud puud üles töötada ja kasutada püünispuid. Kuuse-kooreüraski püünispuudeks tasub valida nõrgestatud või vigastatud kuused mulluste üraskikollete läheduses. Püünispuudel tuleb üraskid hävitada, sest vastasel korral need vaid soodustavad putukate sigimist. Püünispuud, aga ka üraskite kevadel asustatud kasvavad puud ning ka teiste puuliikide tormimurd ja -heide tuleb kokku koguda mai lõpus või juuni esimesel poolel. Tavaliselt viiakse see materjal otse saeveskisse, kus putukad saagimisel hukkuvad. Saab piirduda ka nende puude koorimisega. Koored tuleb matta maha, vähemalt 0,5 m sügavusele või põletada.
Üraski teise põlvkonna suvel asustatud puud tuleks üles töötada ja metsast välja vedada talvel.
Üraskeid saab kokku meelitada ka feromoonpreparaate kasutades – siis on püünispuid vähem vaja. Kuuse-kooreüraski arvukuse vähendamiseks on feromoonpüünised efektiivsed siis, kui metsa tervislik seisund on hea. Kui metsa seisund on kehv, on püünistest vähe abi. Feromoonpüüniste kasutamine ei taga seda, et puud jääksid asustamata.
Feromoonpüüniseid on soovitatud kasutada pärast sanitaarraiet raiesmikule alles jäänud üraskite püüdmiseks. Selleks paigaldatakse püünised üraski lendluse ajaks raiesmikule, kasvama jäänud kuusepuistu äärde sellest vähemalt 20 m kaugusele.
Feromoonpüüniseid on soovitatud kasutada pärast sanitaarraiet raiesmikule alles jäänud üraskite püüdmiseks. Selleks paigaldatakse püünised üraski lendluse ajaks raiesmikule, kasvama jäänud kuusepuistu äärde sellest vähemalt 20 m kaugusele.
