Ebapärlikarbi leviala, arvukus ja elukäik

Ebapärlikarp on magevees elav limuste (Mollusca) hõimkonda karpide (Bivalvia) klassi jõekarbiliste (Unionoida) seltsi kuuluv pikaealine holarktilise levikuga jahedate vooluvete asukas, kes elutseb nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Liik oli veel 20. sajandi alguses Euroopas laialt levinud ja arvukas.
Ebapärlikarbi arvukus kahanes sajandi lõpuks Kesk-Euroopas enam kui 90% võrra (1). Kahanemine on märkimisväärne kogu ebapärlikarbi asualal ja paljudest asurkondadest on järele jäänud vaid riismed. Taanis ja Poolas on ebapärlikarp välja surnud. Paljudes asurkondades on viimase 30-50 aasta sigimine olnud edutu, ei ole enam jätkusuutlikku juurdekasvu ning nooremad isendid puuduvad. Selle peamiseks põhjuseks peetakse inimtegevuse tagajärjel tekkinud muutusi elukeskkonnas. Eesti oludes on negatiivne mõju ka kobraste arvukuse tõusul. Mõned autorid seostavad ebapärlikarbi kehva olukorda osaliselt kliimamuutustega (4).

Joonis 1. Ebapärlikarbi levikuala Euroopas (Larsen 2005: 17)

Edukalt paljunevad ebapärlikarbi populatsioonid elavad veel Skandinaavia poolsaare põhjasosas ning Venemaal Koola poolsaare jõgedes. Ka Saksamaal, Tšehhis, Portugalis, Šoti- ja Iirimaal on alles jätkusuutlikke asurkondi (3).
Eestis elas ebapärlikarp veel 100 aastat tagasi rohkearvulisena umbes 40 veekogus. Praeguseks elavad ebapärlikarbid väikesearvulise kahaneva asurkonnana umbes 12 kilomeetri pikkusel lõigul ainult ühes Põhja-Eesti jões. Populatsioon ei ole aastaid elujõulist järglaskonda andnud ning selle seisukord on halb (1). Hinnanguliselt oli aastatel 1994-1996 ebapärlikarbi arvukus veel 36000-34000 isendi piires, kuid nüüdseks kahanenud alla kriitilise 10000 isendi piiri. Arvatakse, et paljunemine on olnud edutu viimasel neljal aastakümnel (2). Mitmete autorite hinnangul on ebapärlikarbi asurkond Eestis jõudnud väljasuremise piirile (3, 4).
Ebapärlikarp on Eestis ainuke I kategooria kaitsealune selgrootu loomaliik ning kuulub Eesti punase raamatu I kategooria (eriti ohustatud) liikide hulka. IUCN Punases nimistus on ta kantud eriti ohustatud (endangered) liikide hulka ning EU Loodusdirektiivi II ja V lisadesse ning Berni konventsiooni III lisasse (2).
Täiskasvanud ebapärlikarbi koda on suur, paksuseinaline, mustjaspruun kuni must, neerja kujuga, 15-17 cm pikk. Noorkarbid on ellipsikujulised. Täiskasvanud karp on liikumisvõimeline, kuid suhteliselt väheliikuv. Ta elab poolenisti veekogu põhja kaevunult, toitudes sissevooluava kaudu saadavast loom- ja taimhõljumist. Noorvormid elavad üleni põhjasubstraati kaevununa. Ebapärlikarbile sobivaks biotoobiks peetakse hapnikurikkaid jahedaveelisi liivase-kruusase põhjaga vooluvesi. Tema nõuded vee keemilisele koostisele on kõrged: vesi peab olema hapnikurikas (<9 mgO2/l), vähese toitainetesisaldusega (Nüld <1,2 mg/I, Püld <0,01 mg/l, BHT7< 1 mg/l, hõljum <3 mg/l), pH vahemikus 6,2-7,3. Halb on ka üleliigne kaltsiumi- (<10 mg/l), raua- (<1 mg/l), anorgaanilise alumiiniumi (<30 µg/l) ja kloriidide (<10 mg/l) sisaldus, vee karedus <0,89 dH, elektrijuhtivus <200 µS/cm ning redokspotentsiaal <300 mV. Jõepõhi ei tohi olla mudastunud ega liigselt tihenenud, see takistab veevahetust kruusakihis (4, 5).
Ebapärlikarpi peetakse kõige pikaealisemaks loomaliigiks Eestis. Tühjade kodade uurimisel on leitud nende keskmiseks vanuseks siin umbes 60 aastat, aga ta on sageli elanud ka üle 100 aasta vanuseks. Eestis on leitud vähemalt 132 ja 134 aasta vanuseni elanud ebapärlikarbi kodasid. Vanuserekordid Skandinaavias ulatuvad 280 aastani (1).
Ebapärlikarbi emaslooma lõpustele kinnitub hilissuvel või varasügisel paar miljonit munarakku, mis viljastuvad veevooluga sinna kandunud seemnerakkudega. Nelja nädalaga arenevad munadest umbes 70 µm pikkused vastsed, keda nimetatakse glohhiidideks e pihtvastseteks. Need langevad emaslooma lõpustelt vette, järgneb parasiteerimisfaas kalade lõpustel. Emasloomalt vabanenud pihtvastsed peavad kiiresti leidma sobiva vaheperemehe, kelleks on noored (0+, 1+ või 2+ vanuses) lõhilased – meriforell või jõeforell, suuremates jõgedes ka lõhe. Glohhiidid kinnituvad kala lõpustele, kapselduvad ning teevad läbi moonde, parasiteerides kala lõpustel järgmised 10 kuud. Vaheperemeesteks sobivad vaid noored kalad, kelle immuunsüsteem ei ole veel välja kujunenud. Järgmise aasta mais-juunis vabanevad 0,4 mm pikkused noorkarbid kalade lõpustelt, kanduvad allavoolu ning kaevuvad sobivasse põhjasubstraati, kus elavad järgmised viis – kuus aastat (1, 3). Noorjärkude keerulises elukäigus õnnestub miljonitest vaid väga vähestel ellu jääda. See juhtub siis, kui kõik keskkonnatingimused, kaasa arvatud peremeeskala leidmine, osutuvad soodsateks. Arvatakse, et viljastumisest kuni suguküpsuse saabumiseni elab vaid iga miljones ebapärlikarp (1). Eesti ainsa asurkonna puhul ei ole viimastel aastakümnetel seegi enam õnnestunud, kuigi täiskasvanud karbid pihtvastseid toodavad, peremeeskalu (noori forelle) leidub piisaval hulgal ja glohhiidid kalade lõpustel ka parasiteerivad.
Ebapärlikarbi suguküpsus saabub 10-15 aastaselt ja sigimisvõime püsib kogu elu jooksul.

Joonis 2. Ebapärlikarbi elutsükkel (Eesti Loodus 4/2023, Andrei Kupjanski)

Karpide toitumise kohta teatakse vähe. Täiskasvanud ebapärlikarbid on filtreerijad, kes arvatakse toituvat kuni 20 µm suurustest toiduosakestest, ilmselt planktonist ja detriidist. Filtreerides ööpäevas kuni 50 liitrit vett, muudavad nad veekeskkonna puhtamaks. Noored põhjasubstraati kaevunud ebapärlikarbid toituvad enne filtreerimisele üleminekut mineraalsetele osakestele kinnitunud bakteritest, vetikatest ja taimsest detriidist (1).

Kasutatud kirjandus, käsikirjad ja eelnõud:

1. Ebapärlikarbi kaitse tegevuskava aastateks 2014- 2017. 2014. Keskkonnaministeerium.
2. Laanetu, N. 2018. Ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera L.) seire ja eriuuringute tulemuste analüüs aastatel 1991-2010, 2015 ja 2018. Loodushoiu Ühing LUTRA. Keskkonnaagentuuri tellimus. Tartu.
3. Talvi, Tiina ja Talvi, Tõnu. 2014. Ebapärlikarp – Eesti põlislooduse sümbol. Eesti Loodus, detsember 2014. MTÜ Loodusajakiri.
4. Veersalu, A., Klaas, K., Saadre, E. 2019. Tegevusplaan ebapärlikarbi Margaritifera margaritifera kasvatamiseks Eestis. Eelnõu.
5. Water quality – Guidance standard on monitoring freshwater pearl mussel (Margaritifera margaritifera) populations and their environment. 2017. EVS-EN 16859:2017. Eesti Standardikeskus.