RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
01. juuni, 2015

Rabade taastamise teemaline roadtrip Läti Vabariigis

Maikuu 19. ja 20. päeval toimus looduskaitseosakonna väljasõit Läti Vabariiki, et tutvuda seal läbiviidud soode taastamistegevuste erinevate meetodite tulemuslikkusega.

19. mai hommikul startisime Läti Vabariigi suunas, et külastada sealseid soid, kus on tehtud erinevaid taastamistöid. Osad neist olid samad alad, mida olime külastanud ka 2012 (kui ma õieti mäletan).

Esimene ala oli Riia lähistel asuv Cena soo, kus lätalaste eelinfo kohaselt oli taastamistegevuse tulemusena suurem hulk männimetsa hukka saanud.

Cena soo
Alale rajati paisud 2006. aastal. Tegemist on sooga, kus asub hetkel kasutuses olev freesturbaväli.

Taastamisala jäi järvest lõunasse. Meie vaatasime järve lääneserva ja seal suletud kraave. Vesi oli väga kõrgel kõikjal järve lähiümbruses, ca 10-20 cm üle maapinna. Selles vööndis olid peaaegu kõik puud surnud. Seega praktiliselt kogu järve kallastele kuivendusjärgselt tekkinud  sekundaarne metsavöönd, mis fotolt hetkel kenasti näha.





Surnud olid ka vanemad puud järve keskel olevatel saartel.


Kusjuures ei saa öelda, et väljavool järvest oleks olnud kuidagi eriliselt üles paisutatud.

9 aasta jooksul on puust ja turbast paisud kattunud lausaliselt turbasammalde ja tuppvillpea mätastega. Väljavoolul asuv pais  oli väga väike ja vesi voolas sealt kõrvalt vabalt mööda. Aga tundub, et endistes järvenõgudes sellest piisab, kui suuta suurvee äravoolu mõnevõrra takistada. Taastuv soo akrotelm suudab siis juba ise liigvee äravalgumist efektiivselt takistada ja keskmise veetaseme üles tuua. Hetkel tundub küll, et see fenomen on kitsalt seotud allalastud soojärvede ja laugastega.



Samas jällegi mõnevõrra kinnitas arusaamist, et teatud juhtudel on mõtekas  taastamistegevustega tegeleda ka suurtes soodes, kus toimub mõnes servas aktiivne kaevandamine. Turba veejuhtimisvõime on lihtsalt niivõrd kehv, et teatud juhtudel on kraavide vahetu mõju kõrgrabas väga lokaalne.


Mitmed turbapaisud polnud alal veesurvele vastu pidanud.

Edasi põrutasime Jurmala lähedal asuvasse Kemeri rahvusparki, kus asub üks muljetavaldav freesturbavälja taastamisala.


Kõik väljakud on  ühe kõrgemale tõstetud truubi abil üle ujutatud. Veesügavus on kogu alal väga varieeruv ja tegemist on väga vahva linnualaga.

Kalamehed ka juba platsis!

Freesturbavälja piirdekraavidele rajatud massiivsed turbapaisud toimisid ilusti ka praegu.
Paisud aitasid kaasa vahetus naabruses looduslikumas rabaosas olevate laugaste taastumisele
Inimestest ka: Ants ilusate inimestega.

Ants inimestega.
Õhtuks sõitsime aga Saaremaale (Kolka poole) veidi lähemale, et külastada Stiklu kaitsealal asuvat Vasenieki sood (nime osas lõpliku selgust ei tekkinudki, lätlased ise nimetasid kohta ka Stiklu sooks).


Alal oli kraavidele ja suurtele piirikraavidele rajatud massiivsed turbapaisud. Mis iseenesest toimiksid, kui alal poleks ka teist peremeest- kobrast.



2007. aastal rajatud paisud olid ilusti loodusesse sulandunud, kuid lühikeste tiibade tõttu voolas vesi sageli kõrvalt mööda.



Mitmes kohas oli kobras oma käimistega paisu lävendi veidi allapoole toonud.
Samas aga püsis kogu põhjapoolne süsteem ainult tänu sellele, et kobras oli lagunenud turbapaisu asemele rajanud enda ca 3 m kõrguse paisu, mida aktiivselt ka hooldas. Üldiselt tundub,et kopraga pole mõtet ühisprojekti teha. Ta saab ka ise hästi hakkama. 



Õhtu veetsime sealsamas rabaservas lõkkevalgel.

Peale hommikust lühikest Priidu juhendatud linnuretke, startisime ida suunas. Järgmine sihtkoht oli Aklais soo Lõuna-Lätis, kus meid eelkõige huvitas rabajärvest lähtuva väljavoolu sulgemine. Tööd olid seal tehtud ca 2012.

Rajatud oli käsitsi turbapaise, kuid need ei olnud just kõige õnnestunumad.







Edasi sõitsime Rožu soosse, kus olid masinatega rajatud 2012 aastal turbapaisud. Täna paisud ka toimisid. Kuna aga vihma hakkas sadama, siis pilte keegi ei raatsinud tegema hakata.


Sisuline osa oli sellega läbi ja võtsime kursi Eesti poole.
Reisiseltskond: Ants, Kaupo, Kärt, Leevi, Priit. Kõik üritavad pildil öelda "Siili s...(s)!".



Kõik originaalpildid on tehtud Priidu, Antsu ja Leevi poolt.

Täname ühtlasi ka Dr. Mara Pakalnet, kes Lätis soode taastamist veab ja meile reisiks vajalikke vihjeid andis.

Linnulisti saime söögipeatuste juures ca 50 liiki.
Kilomeetreid tuli orienteeruvalt 1400.



www.soo.ee


Lisa kommentaar

Email again: