Kogemuslood

Tõrva kogemus: tähtis on olla toimuvast informeeritud

Tõrva abivallavanem Aivar Uibo on osalenud paljudel Tõrva valla metsatööde aruteludel ja märganud RMK suuremat kaasamist.

„Minu hinnangul on praegune süsteem kõige parem. RMK teeb ära eeltöö, koostab kaardid ja meil on kohalikega võimalik arvamust avaldada,“ sõnab abivallavanem. Kui võrrelda kogemusi, siis kõige rohkem kaasatuid oli Tõrva Riiska linnaosas. Uibo võtab kokku: „Riiska linnaosa kohalikud tundsid muret, et vana mets raiutakse lagedaks. Kohalike soov oli, et kujuneks parkmets. Nüüd, pärast kokkulepitud tööde tegemist, midagi analoogset sinna tekibki.“

Koosolekuid kirjeldab mees järgmiselt: „Koosolekutel on tavaliselt 4–5 RMK töötajat, mina või keegi teine Tõrva vallast ja 2–5 kohalikku elanikku või piirinaabrit.“ Siiski nendib ta, et igal pool ei ole esialgu kokkulepet saavutatud ja Pori külas pidi RMK leidma pikema ja keerulisema lahenduse tee ehitamiseks. Ta toonitab, et kõige tähtsam on, et inimesed oleksid teadlikud. Näiteks Rulli taimla ümbruses tehtud raietööd jäid mitmele inimesele silma. Kohalikul omavalitsusel oli võimalus aga olukorda selgitada, sest oldi informeeritud. Aivar Uibo kiidab ka koostööd Risto Sepaga, RMK Kagu regiooni kaasamisspetsialistiga, kes hoiab omavalitsust ja kohalikke töödega kursis.

Haanja: metsameeste plaanid olid arusaadavad ja vajalikud

Haanja puhke- ja spordiraja ümbruse metsatööde arutelu tõi kokku palju rahvast, mis näitas soovi kaasa rääkida.

„Haanja metsatööde planeerimise avalikustamise kahes etapis ja avaliku koosoleku järel esitati kokku 77 ettepanekut 20-lt erinevalt isikult, ühenduselt ja kohalikult omavalitsuselt,“ meenutab Võrumaa endine metsaülem Agu Palo 2021. aastal läbi viidud kaasamisüritust, mida RMK tema eestvedamisel Haanjas korraldas. Ka kujunes Haanjas peetud avalik koosolek üheks rahvarohkemaks – kohale tuli üle 30 huvilise.

Spordikeskuse rajad on RMK rentinud vallale, raied olid planeeritud suuresti radade ääres olevatele lankidele. SA Haanjamaa Sport juhataja Anti Saarepuu sõnul oli sihtasutus täielikult nõus RMK metsamajandamise plaanidega, sest puud ei tohi radadele kukkuda. Läbirääkimiste aegu oli seda juba ette tulnud – vana haab oli langenud maha ja kiskunud juurtega üles ka äsja ehitatud teetrassile paigaldatud killustiku.

Läbirääkimiste protsessi RMK ja spordikeskuse vahel hindab Saarepuu igati heaks. „Käime alati mitme inimesega töid planeerides rajad läbi,“ märkis ta. Raietöid tehti tema sõnul kiiresti ja korralikult ajal, mil ei suusatata, ning raie- ja väljaveotehnikaga radu ei lõhutud. Ka oli spordirahvale arusaadav, mida metsamajandajad Haanja radade äärses metsas teha soovisid ja miks.

Spordikeskuse vaatenurgast oli ja on metsa majandamine radade ümbruses väga vajalik. „Seal, kus kolm aastat tagasi töid plaani järgi tehti, on praegu kõige valgemad ja puhtamad rajad,“ märgib sihtasutuse juht. Turvalisuse seisukohast on tema sõnul äärmiselt oluline, et kõrgeid puid radade ligidal ei kasvaks, kuid looduskaitse rangete piirangute tõttu ei saa kõikides rajaservades metsa siiski nii laialt (vähemalt 5–6 meetrit rajatrassist mõlemale poole) raiuda, kui spordikeskus sooviks.

Kui puud kasvavad radade lähedal, tähendab see, et radadele võib langeda oksi, okkapuru jms. Suuremat mõõtu takistus rajal aga pidurdab oluliselt suusataja või rullitaja hoogu ja seetõttu tekib kukkumisoht. Kui puu on kuivanud, siis on oht, et see võib rajale murduda.
Niisugustest kohtadest, kus raiuda ei tohi, läbi minevat rada tuleb spordikeskuse töötajatel iga päev hooldamas käia, samas püsivad lagedate servadega rajad puhtad ja ei vaja nii sagedat hooldust.

„Meid külastatakse ju aastas rohkem kui 100 000 korda, seega peame ohutuse tagama,“ tõdeb Saarepuu, lisades, et „paikades, kus palju rahvast liigub, ei peaks looduskaitse ehk nii range olema“. Keskkonnaametiga kooskõlastatult on ohtlikke puid looduskaitsealal asuvate radade servadest ka raiutud, samuti on ohtlikke puid radade servadest eemaldatud sanitaarraiega majandusmetsast.

Kõmmaste-Harju-Risti: hirm mustikametsa pärast

Juba enne, kui Kõmmaste-Harju-Risti metsa raietööde arutelu alata jõudis, tundis rahvas muret mustikametsa saatuse pärast. RMK ja kogukond leppisid kokku, et selles metsaosas raiet ei plaanita, küll aga kavandati uuendusraieid mujale sealsetesse männikutesse, kuusikutesse, lepikutesse ja kaasikusse ning hooldusraieid männikutesse. Esialgu plaanis RMK teha raietöid kümne aasta jooksul kahel korral – aastal 2023 ja 2029, kuid kogukonna soovil tehti suurem osa töid ära eelmisel aastal. Ühiselt metsas käies ja metsatööde üle arutledes tuli kogukonnalt ettepanek lisada plaani veelgi raieid.

„Esialgu tundsid kohalikud muret ühe männiku pärast, mille kohta olid metsateatised ennatlikult saadetud juba enne, kui me selle metsa majandamise üldse jutuks võtsime,“ tõdes metsaülem Jaan Schults, et arutelu algas üsna emotsionaalselt. „Kui kinnitasime, et nende metsateatiste alusel töid ei tehta, siis saime inimeste hirme maha võtta ja hakata koos metsatööde plaani koostama.“
Koosolekut peeti kahel korral – enne plaanide koostamist ning plaanide tutvustamiseks.

„Jaan Schults tegi kohe esimesel metsas toimunud koosolekul üheselt selgeks, et RMK ülesanne on metsa haldamine, hooldamine ja ka metsast tulu teenimine. On ju selge, et aastakümnetepikkusele tööle, et mets kasvaks, oleks korras ning meile kõigile kasutada, järgneb ootus sealt ka midagi tagasi saada puidu näol,“ meenutab Simo Veskioja, kohalik elanik, Lääne-Harju vallavolikogu ning keskkonna- ja planeeringute komisjoni liige. „Metsaülem viis meid jalutuskäigule läbi kõnealuse metsamassiivi ja tutvustas erinevaid metsatüüpe, kasvujärke ja seonduvalt ka vajalikke töid, mida vastavalt vajadusele metsas tehakse. Samuti räägiti metsa üldisest olemusest, mõjust ja sellest, et seda kõike püütakse siiski heaperemehelikult hallata.“

Veskioja toob samuti esile kohalike seas valitsenud hirmu jääda armastatud mustikametsast ilma. „Meie kohaliku metsa töödeplaani koostamisel pakkus kõige enam kõneainet asjaolu, et RMK oli plaaninud suured lageraiealad justnimelt sellesse kõige ilusamasse, vanemasse ja puhtamasse männikusse, kus inimesed on harjunud käima jalutamas ja marjul-seenel ning mida läbib RMK matkatee,“ märkis ta. Samas mõistsid kohalikud tema sõnul, et nii üraskikahjustusega kui ka liigniiskel alal kõdunevat metsa on mõistlik uuendada.

Kaasamisprotsessi, mille RMK raieplaanide paika saamiseks korraldas, hindab Veskioja enam-vähem piisavaks. Küll aga teeb ta ettepaneku, et kaasamisprotsessi alguses võiks RMK rohkem kohalikele inimestele teavet jagada avalike suhtluskanalite (igal Eesti külal on sisuliselt oma Facebooki grupp), kohalike infostendide, raamatukogude ja miks mitte ka kaupluste infostendide kaudu. Tema hinnangul võiks teavitamisel astuda sammukese edasi ja püüda jõuda kõigi nende inimesteni, kes elavad kõrgendatud avaliku huviga alade (KAH-alade) lähinaabruses.

„KAH-ala piiril elavate naabritega võiks võtta kaasamisprotsessi ajal eraldi ühendust. Põhjus on lihtne: tihtipeale elavad nende alade naabruses inimesed, kes ei loe sotsiaalmeediat ega saa vajalikku infot ka mujalt, olgu põhjuseks siis huvipuudus või vähene sotsiaalne lävimine. Seetõttu jääb mingi osa inimesi infosulgu ja kui ühel ilusal päeval nende armastatud metsajalutusrada lagedal kulgeb, siis on see suur šokk. Sellist asja, et keegi kohalik saab teada raiest alles pärast selle toimumist, ei tohiks kindlasti lubada,“ selgitab ta.

Üldiselt oli kaasamisprotsess Veskioja sõnul üsna selge ja arusaadav. „Korraldati koosolekuid kohalikus metsas, arutati ettepanekuid ja suhtuti mõistvalt kohalike soovidesse,“ kirjeldas ta protsessi. Veel peab Veskioja metsatööde kavandamisel oluliseks, et planeeritavatel töödel oleks selge ning arusaadav põhjus. „Kui miski on kohalikele püha, tuleks sellega ka arvestada,“ rõhutab ta.

Kuigi praegu on RMK metsatööde plaani koostamise eri etappideks varunud aega kokku ligi pool aastat, tuleks Veskioja arvates aega juurde arvestada – iseäranis selleks, et pidada metsakoosolekuid ilusal kuival, eelistatult varakevadisel ajal.

„Ilmad on sügis-talvisel perioodil sedavõrd kehvad, et inimesed ei tule kohapeale koosolekule vaatamagi,“ põhjendab ta ja lisab, et kuna kaasamisüritus toimub tavapäraselt tööpäeval, siis sobib enamasti õhtune aeg inimestele paremini. „Paraku juhtus nii ka meie kohalikul koosolekul, õhtul läks nii ruttu pimedaks, et meil oli tegemist metsast välja saamisega,“ märkis ta. „Seetõttu jäi võib-olla mõni teema või küsimus arutamata.“

Veskioja sõnul on mõistlik kaasamiskoosolekuid läbi viia vähemalt üks aasta enne tööde planeerimist.