Loomapargi elanikud

Koroonius

Hunt Koroonius jõudis Elistverre 2020. aastal. Riia loomaaias sündinud hallivatimees oli esialgu lubatud Norrasse, aga koroonaaeg pani reisimisele karmid piirangud. Nii jõudis loom hoopis Eestisse, sai avalikul konkursil nime ja seadis end Elistveres mõnusalt sisse.

Hunti oli Elistverre oodatud ammu, sest on ju hunt üks eesti rahvapärimuse populaarsemaid loomi ja meie metsade hea käekäigu indikaatorliik.

Elistvere hunt Koroonius

Loe huntide elust rohkem

Hundid meie aladel elanud juba 10 000–11 000 aasta eest. Kui Euroopas on hunt kaitstav liik, siis Eestis on tema populatsioon võrdlemisi heas seisundis ning teda on lubatud ka jahtida.

Elupaigaks sobivad kriimsilmale metsad, rabad ja sood, kuid ta võib kohaneda ka inimasustuse lähedal, kui sealne maastik pole liialt ümber kujundatud. Hundi kodupiirkonna ulatus sõltub saakloomade ja huntide arvukusest, Eestis arvatakse selleks olevat 200–500 km2.

Vitamiinid marjadest
Pole imetajat, kellest hunt jagu ei saaks. Tema toidumenüüsse kuuluvad sõralised, jänesed, koprad, kährikkoerad ja rebased. Olenevalt elupaigast võib hunt jahtida linde, vähesel määral satub tema toidulauale ka kalu, kahepaikseid, limuseid, putukaid, roomajaid ja korjuseid. Vitamiine saab metsakutsu marjadest, ravimina kasutab ta kõrreliste ja tarnade lehti. Poegade toitmise perioodil moodustavad toidulauast suure osa pisinärilised.

Kindel hierarhia
Eluviisilt on hunt karjaloom. Talvel liigutakse suurema karjana, kevadest sügiseni elatakse sageli paaridena ja ollakse paiksema eluviisiga. Hundikarjas kehtib kindel hierarhia, kus on domineeriv paar koos oma järglastega ja nendega liitunud üksikisenditega. Igal karjal on kindel jahiala, mida märgistatakse lõhnamärkidega. Mitme kilomeetri kaugusele kostev ulgumine annab samuti teada, kes sellel maa-alal peremees on. Ulgumine kutsehäälitsusena aitab karja kokku kutsuda, jooksuajal on hundid elevil ja siis ulub terve kari koos.

Truud partnerid
Paaritub ja poegi saab vaid domineeriv paar, seetõttu valitseb huntide seas monogaamia. Paarid püsivad koos kuni ühe paarilise surmani. Jooksuaeg on veebruaris, kahe kuu pärast sünnib keskmiselt viis kutsikat. Esimestel nädalatel ema poegade juurest ei lahku, süüa toovad talle teised karjaliikmed. Kutsikad võõrutatakse emapiimast umbes kahekuuselt. Lihatoitu toovad vanemad pojakestele oma maos ja oksendavad selle poegadele välja, hiljem tuuakse poolelusaid loomi ja suve lõpus minnakse juba koos jahiretkedele. Looduses võivad hundid elada kuni 14-aastaseks.

Ilves

Printsess ja Kriimu

Loomapargi ilveseaedikus elab praegu kaks ilvest koos oma 2024. aastal sündinud kahe pojaga.

Neist noorem, emane ilves Printsess leiti loodusest hüljatuna 2017. aasta sügisel umbes pooleaastasena. Elistverre saabudes oli loomake pikalt tühja kõhtu kannatanud ja üsna nõrk, kuid suur ellujäämissoov aitas siinsete elutingimustega kohaneda.

Isailves Kriimu sündis 2013. aastal Lõuna-Eestis. Ka tema oli emahoolest liiga vara ilma jäänud ja ei saanud metsas iseseisva eluga hakkama.

Printsessi ja Kriimu nägemine meie juures pole sugugi mitte alati kindel, sest nende karvkatte värvus sulandub ideaalselt puutüvede ja -lehtedega. Meie ilvesed puhkavad ja toimetavad suurema osa ajast maapinnal, mitte puu otsas. Kõige suurem tõenäosus ilveseid Elistveres märgata on talvel, kui puudel pole lehti ja rohi aedikus on kuivanud.

Loe ilveste elust rohkem

Ilves on Eesti metsade ainukene kaslane. Tema eluiga võib ulatuda 20–25 eluaastani, kuigi vabas looduses juhtub seda harva.

Karvastik on ilvesel tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõht on ilvestel tavaliselt valge. Kõrvade otsas on mustad karvatutid ja mitte väga pika saba ots on alati must. Käppadel on, nagu kassidel ikka, sissetõmmatavad küünised.

Emased paiksemad
Kodupiirkond võib ilvesel olla paarsada ruutkilomeetrit sõltuvalt saakloomade tihedusest ja aastaajast. Isaste territoorium hõlmab suuremat ala kui emaste oma. Üksiklase eluviisiga loomana peab ilves territooriumi piiri tähtsaks, sigimisperioodil teeb ta siiski ka pikki rännakuid naabrite aladele.

Elupaigana eelistab ilves küpseid, tiheda alusmetsaga okas- ja segametsi, meeldivad vanad raiesmikud ja rabad.

Suur lihasõber
Ilves on lihatoiduline loom, kes Eestis toitub enamjaolt metskitsedest ja jänestest, kuid ei ütle ära ka rebastest, kährikutest, närilistest ning maapinnal pesitsevatest lindudest. Toidu hankimiseks peab ilves maapinnal varitsusjahti, enne saagi söömist lohistab selle murdmiskohast eemale. Ilves võib murda endast kolm korda suuremat looma, kuigi piisab ka umbes 1 kg lihast päevas. Ülejäägid peidab ta hoolikalt puuokste, talvel ka lume alla. Ilves eelistab värsket liha, seega, kui saak on suur, saavad teisedki loomad ja raipetoidulised linnud ilvese tabatud saagist osa.

Puu otsa puhkama
Puu otsa ei roni ilves saaki ootama, vaid tagaajajate eest pakku, vahel lihtsalt puhkama. Ilvest märgata pole kerge, sest ta liigub hämarikus, hea kuulmine ja väga terav nägemine annavad inimese lähedusest varakult märku.

Näugumised ja möirged
Ilveste jooksuaeg on veebruaris-märtsis. Sel ajal kuuleme isaste kräunumist, emaste näugumisele vastavad nad rämeda möirgega. Pojad sünnivad mais-juunis. Pesa on raskesti ligipääsetavates kohtades, tihnikutes, puujuurte vahel, mägraurgudes, koobastes. Pesa vooderdatakse kuivanud taimedega, saakloomade sulgede ning nahatükkidega.

Pesakonnas on tavaliselt 2–3 poega, vastsündinud kaaluvad 200–300 g, silmad avanevad
2-nädalaselt. Ainult emapiimast toituvad nad 2 kuud, siis hakkab ema neile prooviks hiiri ja väikesi linde tooma. Pesast lahkuvad pojad umbes 4-kuuselt, kuid pere liigub terve järgmise talve koos ringi.

Gamlet ja Pille

Piisonikari on Elistveres 4-liikmeline ning nende karjahierarhia kujunemine on omaette põnev lugu.

Esimesed piisonid – mullikas Vilja ja vasikas Villu – saabusid meie juurde Tallinna loomaaiast 1997. aastal. Villust kasvas tõeline karjajuht ja praegused karjas olevad piisonilehmad on kõik tema järglased. Pärast Villu surma 2015. aastal jäid Elistvere karja ainult piisonilehmad. Algasid uued läbirääkimised Tallinna loomaaiaga ja 2016. aasta novembris saime neilt uue pulli nimega Gamlet.

Gamlet alles püüab uueks karjajuhiks saada. Nimelt vahepealsel ajal, kui piisonilehmad isekeskis toimetasid, hakkas karjajuhiks lehm Pille ja see positsioon meeldib talle. Ka vanim piisonilehm Vilja oli sellise elukorraldusega rahul kuni oma surmani 2021. aastal.

Gamlet pole loomapargis elanud aastatega karja ühtegi järeltulijat andnud. Ju veel mõtleb, kas olla või mitte olla.

Kui muidu saab Elistveres näha just Eesti looduses elavaid liike, siis piison on teatavasti loodusliku liigina meie aladel välja surnud. Aga et enne viimast jääaega võis neid meie aladel kohata, siis seetõttu nad meie juures ikkagi toimetavad.

Euroopa piisonid Elistveres
Loe piisonite elust rohkem

Euroopa piison ehk pürg on loom, kellele sobib elamiseks lehtmets või lehtpuude ülekaaluga, hajusate lagendikega segamets, ka soine mets. Pürja elu on olnud seotud eelkõige Kesk-Euroopa laialehiste metsadega, kus mändide ja kuuskede kõrval kasvab hulk lehtpuuliike, nagu tamm, künnapuu, jalakas, saar, valgepöök, pärn, sanglepp jmt.

Mustvalge maailmapildiga
Piison vaatleb ümbritsevat keskkonda väga teraselt, ta on lühinägelik ja tema maailmapilt on mustvalge. Kuigi piison näib olevat aeglane ja rahulik loom, võib ta teha väga kiireid ja äkilisi sööste. Ta liigub osavalt järskudel nõlvadel, kahlab raskusteta soos ning ujub hästi. Meeldib püherdada kuival pinnasel, kuid mudavanne loom ei võta.

Tohutu jõuga
Jooksuaeg on piisonil augustis-septembris, siis on loomad väga erutunud ja täiskasvanud pullidel tuleb paaritumisõigused paika panna. Probleem lahendatakse enamasti ähvarduspooside näitamisega, otseseid kokkupõrkeid püütakse vältida, sest piisonite tohutu jõu juures võib see väga ohtlikult lõppeda. 8,5–9 kuud pärast paaritumist sünnib piisonilehmal üks umbes 30 kg kaaluv vasikas.

Elistvere rebane Jussike

Jussike ja Roosi

Rebaseid elab meie juures praegu kaks – Jussike ja Roosi. Kui Jussike on tagasihoidlikum, siis Roosi on see, keda kindlasti näha saab. Inimese lähenedes hakkab Roosi nimelt mööda aiaäärt jooksma.

Loe rebaste elust rohkem

Punarebane on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskja.

Suurt metsa ei armasta
Rebane kohaneb kiiresti eri elupaikadega, eelistab põõsastikke, metsade ja põllumajandusmaadega mosaiikseid maastikke ning metsatukkasid. Lisaks võib teda leida ka soodest ja rabadest, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Peale loodusmaastike elab rebane meelsasti linnade ja külade ümbruses ning ka tööstuse läheduses. Kodupiirkond võib rebasel olla kuni 600 ha. Territooriumit märgistatakse uriini ja väljaheidetega, mis jäetakse nähtavatesse kohtadesse.

Märgid reedavad pesa asukoha
Rebase pesa asub urus, mille ta kas kraabib ise või kohandab endale sobivaks mõne mägrauru. Pesa asukoha reedavad pikad käigurajad, suured mullahunnikud, toidujäätmed ja väljaheited uruavade ees. Urgu kasutatakse ainult poegade üleskasvatamise perioodil.

Sinisilmsed pojakesed
Looma jooksuaeg vältab detsembrist veebruarini, pojad sünnivad märtsist maini. Rebane sigib üks kord aastas, korraga sünnib 4–6 kutsikat, kelle sünnikaal on vaid 100 g. Pojakeste silmad avanevad 2-nädalaselt ja esimesel elukuul on need sinised, hiljem pruunist merevaigukollaseni. Umbes 4-nädalaselt tulevad pojad urust välja ning hakkavad lisaks emapiimale ka tahket toitu sööma. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Sügisel algab kutsikate jaoks iseseisev elu.

Mutti põlgab, siili sööb
Rebase peamiseks toiduks on pisinärilised, roomajad, jänesed, linnud ja linnumunad, harvem satub menüüsse metskitsetallesid. Suvekuudel sööb loom palju mardikaid ja teisi putukaid, võimaluse korral kahepaikseid ja vähesel määral raibet ning taimi. Karihiirt ja mutti rebane enamjaolt põlgab, kuid sööb siili. Sügise poole sobivad maiustamiseks puuviljad ja marjad. Päevas sööb rebane keskmiselt 500 g toitu, ülejäägid kogub tagavaraks, iga toidupala eraldi panipaika.

Tõepoolest kaval
Ohu korral on reinuvader erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi tagaajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Ta teab täpselt, millal jää kannab ja millal tuul kala randa loobib. Sellega on ta teenitult rahvajuttudes kavaluse ja osavuse sümbol. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, näiteks marutaudi ja kärntõve levitajana.

Maare

Põhjapõder Maare sündis Elistvere loomapargis 2009. aasta kevadel. Põhjapõtrade keskmine eluiga on 15 aastat, nii et tegu on juba päris vanakesega. Külastajate lemmikuks kujuneb Maare jõulude paiku, kui tullakse vaatama jõuluvana abilist.

Põhjapõder

Loe põhjapõtrade elust rohkem

Põhjapõdrad elavad tundras, metsatundras ja põhjapoolses taigas, eelistades okaspuuhõrendikke ning suuri rabasid. Põhjapõder on ainus hirvlane, kellel kasvavad sarved ka emasloomal. Emas- ja isasloomad vahetavad sarvi eri aegadel – isastel tulevad sarved ära tavaliselt novembris, emastel aprillis.

Tõeliselt soe kasukas
Põhjapõdrad on kõige soojema kasukaga loomad. Nende talvekarvastik on pikk, eriti kaelal, kus moodustub midagi habemesarnast. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga. Seetõttu murdub see kergesti, aga on see-eest hästi soe ja kerge.

Talvel pole põhjapõtradel ripsmeid, need langevad ära septembris ja uued hakkavad kasvama aprillis. Ilmselt on külmaga nii lihtsam hakkama saada, muidu võiksid külmadel ja tuisustel talveöödel silmad kinni jäätuda.

Mitmekesine toidulaud
Põhjapõder sööb peaaegu kõiki oma elukohas kasvavaid taimi. Pärast püsiva lumikatte teket läheb loom üle samblikutoidule, mis jääb põhitoiduks üheksaks kuuks. Looma haistmine on suurepäraselt arenenud ja selle abil ei leia ta lume alt üles mitte ainult samblikuid, vaid näiteks ka tarnad, marjad ja seened. Valkude ja mineraalainete nappuse tõttu võib põhjapõder närida mahaheidetud sarvi ja süüa hiiri ning linnumune.

Talvine toidunappus võib sundida põdrakarja kuni 600 km pikkusele rännakule.

Põder

Tuule

Põdraaedikus elab põder Tuule, kes jõudis Elistverre 2011. aasta kevadel ema poolt hüljatud leidlapsena. Aeg-ajalt meeldib Tuulele oma keeles rääkida – inimkõrva jaoks kostub see kui pisut nukker inisemine.

Loe põtrade elust rohkem

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Eesti aladel on põdrad elanud juba üle 9000 aasta.

Uhked sarvekandjad
Sarved on ainult isasloomadel. Igal aastal heidavad pullid vanad sarved maha ja kasvatavad uued asemele. Vanad pullid teevad seda novembris-detsembris, seevastu noorematel võib veel jaanuari lõpuski oma uhkus peas olla.

Vett ei pelga
Põtrade elupaigad on jõgede-, järvede- ja sooderikkad suuremad metsaalad ning noorendikud ja võsastikud. Sagedasti võib neid kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel.

Suvel liiguvad nad märjemates kohtades. Põder ujub hästi ja läheb tihti vette, süües ka veetaimi. Maismaal sööb põder rohtu, lehti, oksi, puukoort, samblikke ja seeni. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem.

Usinad puukoorijad
Põdra tegutsemisjäljed looduses on näritud latvadega põõsad ja noored puud, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused, männid ja haavad.

Suurte külmade ajal lamavad loomad kohevas lumes, nii et välja paistavad vaid pea ja turi. Magama heites pööravad põdrad pea oma jälgede suunas, et suurte kõrvadega kuulatada väiksemaidki märke ohust.

Kosuvad tempokalt
Põtrade innaaeg algab suve lõpus ja jõuab haripunkti septembris. Sel ajal võib kuulda õhtuvidevikus pullide ohkeid ja möirgamist. Põdralehmal sünnib kevadel 1–2, vahel harva ka 3 vasikat. Põdravasikad kasvavad algul väga kiiresti, võttes ööpäevas juurde kuni 2 kg.

Põdrad elavad 15–20 aastat. Põdra vaenlased on hunt ja karu, vasikatel ka ilves.

Poja ja Timmu

Metskitsedest elab meie aedikus kolm sokku: Poku, Poja ja Timmu. Poja on nendest kõige julgem ja tuleb aeg-ajalt aediku äärde uudistama. Juulis, kui metskitsedel on innaaeg, ei pruugi kolmik omavahel hästi läbi saada ja teinekord tuleb nad üksteisest seetõttu ka eraldada.

Metskitsed Elistveres

Loe metskitsede elust rohkem

Metskits on Eesti metsade üks rohkearvulisemaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka ja saleda keha ning peente jalgadega hirvlane. Isase metskitse ehk soku tunnus on kuni kolmeharulised pulksarved.

Sabapeegel hoiatab
Metskitse karvastik on suvel liivakarva kollakast kuni punakaspruunini, talvel hallikaspruunist kuni mustjani. Talvekarvas loomal torkab silma valge tagumik – nn sabapeegel.

Talvel on metskits karjaloom. Nii on lihtsam ja ohutum toitu otsida. Ohtu esimesena märganud loomal tõusevad sabapeegli karvad turri, nii paistab laik palju suurem. Enamasti hüppab ehmunud loom ka õhku, lüües jalgadega vastu maad ja eksponeerides oma valget tagaosa. Selline märguanne on karjale põgenemissignaaliks.

Taimse toidu peal
Metskits elab lagendikel ning põllu- ja heinamaadega liigestatud metsades, vahel ka tiheda kanarbikuga nõmmerabadel. Metskits toitub aastaringi puude ja põõsaste okstest, võrsetest, pungadest ja puhmastaimedest. Suvel on esikohal rohttaimed – kõrrelised ja liblikõielised. Talvel kasutab ta toiduks ka lumest väljaulatuvaid kuivanud taimi.

Asjalikud juba nädalaga
Looma jooksuaeg on juuli teisel ja augusti esimesel poolel. Talled sünnivad mais-juunis väga hästi arenenutena, juba nädala pärast on nad võimelised emale järgnema. Vastsündinud talled on tähnilised, kirju karvastik kaob 2–3 kuu vanuselt.

Harilikult elavad sokud looduses ainult 7–8 aastat, kitsed veidi kauem. Metskitse looduslikud vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomi ohustavad ka rebased.

Kährikkoer

Piccolo

Kährikkoer Pikkola on oma lapsepõlves nautinud elu Pärsia vaibal. Üks pere oli nimelt väikese kährikukutsika päästnud ja nii ta neil kodus elas. Aga kuna kodus metslooma pidada ei tohi, siis kolis Pikkola Elistverre. Siin elab ta väga tagasihoidlikku elu külastajale ennast eriti näitamata.

Loe kährikkoerte elust rohkem

Kährik ehk kährikkoer, nagu nimigi ütleb, on koerlane. Eestis on see lühikeste jalgadega jässaka kehaga loom võõrliikide nimistus.

Kähriku ühtlaselt määrdunud-hallikaspruuni värvusega karvastik on talvel hästi pikk ja kohev ning pea külgedele moodustub põskhabe. Loomale annab suurust juurde ka talvine rasvapolster ja nii näebki ta külmal ajal üsna ümmargune välja. Kährikul on ka selgelt eristuv „näomask“.

Suur veiderdaja
Kährik on koerlaste seas tõeline veidrik. Ohu korral võib ta maha heita ja surnut mängida, mitte põgeneda. Ta on koerlastest ainus, kes teeb taliuinakut, uni pole küll teab mis sügav ega kesta kaua. Magama minnakse enamasti koos paarilisega ja enne seda süüakse end rasva, sest taliuinaku ajal kaotavad loomad neljandiku oma kehakaalust.

Pesa suhtes vähenõudlik
Elupaigaks sobivad kährikule sega- ja lehtmetsad, taimestikurikkad ning niisked jõe- ja järveäärsed alad, puisniidud, võsastunud heinamaad ja rannaroostik. Kährik on pesa suhtes vähenõudlik, leppides vana rebase- või mägrauruga. Tihti asub pesaurg lihtsalt kividevahelises tühimikus, puujuurte all ning hädapärast ka maha langenud puuokste all.

Leplik kõigesööja
Kährikule sobib söögiks enam-vähem kõik, millest jõud üle käib. Lisaks loomsele toidule sööb ta palju taimset. Menüüsse kuuluvad näiteks närilised, kahepaiksed, kalad, viljad, marjad, juured, mugulad, putukad, pähklid, maas pesitsevate lindude pojad ja munad, lisaks sööb ta ka raibet. Kährik ujub hästi ja võib madalas vees ka toidu järele sukelduda.

Öine tegutseja
Kährik on aktiivne enamasti videvikus ja öösel. Ühe öise jahiretke korral võib ta toidu leidmiseks liikuda soojal ajal kuni 12 km, seevastu talvel vaid paarsada meetrit. Tema jäljerida ei ole sirge, vaid täis haake, sest uurimist vajavad kõik urkad. Kodupiirkond on 100–200 ha.

Kährik on tagasihoidlik ja vaikne loom. Ta uriseb ja klähvib, haukumist ei ole täheldatud. Omavahelises suhtluses on olulisel kohal kehakeel ja keemilised signaalid, nagu uriini ning väljaheidetega märgistamine. Väljaheited jäetakse tavaliselt ühte suurde „käimlasse“.

Nelja kuuga iseseisvaks
Kährikute paarid moodustuvad juba oktoobris-novembris. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis ning pojad sünnivad kevadel. Pesakonna suuruseks on tavaliselt 6–8 kutsikat (rekordiliselt 22), kes on sündides pimedad ega kuule veel. Silmad avanevad neil 2-nädalaselt, tahket toitu hakkavad sööma 4-nädalaselt ja emapiimast võõrutatakse nad 8-nädalaselt. Noored loomad on iseseisvad 4-kuuselt.

Kähriku vaenlased on hundid, ilvesed, rebased, hulkuvad koerad ja inimesed. Tihti jäävad nad autode alla ja neid kimbutavad haigused (nt kärntõbi). Jõekallastel elavatele kährikutele võib saatuslikuks saada ka pikaleveninud kevadine üleujutus.

Netu

Kivinugis Netu leiti Tartu linnast. Oma nime on ta saanud selle järgi, et kui ta meie juurde elama asus, siis rääkis talitaja, kuidas loomake ilusasti keras magab või mööda puuri pandud oksi turnib. Aga iga kord, kui teised loomapargi töötajad vaatama läksid, oli kivinugis peidus. Talitaja otsib ja otsib ja ütleb ikka, et netu, ei ole (netu – vene k pole).

Võrreldes Elistvere metsnugistega on kivinugis rahulikum, päeval ta rohkem pikutab ja ei rahmelda kuigi palju.

Kivinugis

Loe kivinugiste elust rohkem

Kivinugis on kärplaste sugukonda kuuluv üksikeluviisiga väikekiskja. Suuruselt on kivinugis võrreldav kassiga, kuid ta on oluliselt saledam. Kivinugis on Eestis olnud kaitse all, kuid praegu puudub selleks vajadus.

Lahendab mured närilistega
Elukohaks valib kivinugis tavaliselt kultuurmaastikud, hõredad metsad ja sageli ka asulad. Rohkem tegutseb ta maapinnal, puu otsas käib harvem. Talle meeldib elada hoonete pööningutel ning seetõttu kutsutakse looma ka kodunugiseks. Päeva valgematel tundidel pole kivinugist eriti näha, siis ta varjub turvalistes kohtades. Aktiivsem jahipidamine algab hämaruses. Kui kivinugis asub elumajja või kõrvalhoonesse elama, kaovad seal mured närilistega.

Märgid eristavad metsnugisest
Kivinugise karvastik on tume- kuni hallikaspruun, kohev ja ilus. Olles välimuselt väga sarnane metsnugisega, saab neid eristada kurgualuse heleda märgise järgi. Kivinugisel on „manisk“ valgem ja see hargneb kaheks, ulatudes esikäppade siseküljele, mida metsnugisel ei ole. Ka saba on kivinugisel lühem, kõrvad väiksemad ning nina heledam. Tema jälgedel on selgesti näha 5 varvast ja seda ka talvel, sest erinevalt metsnugisest on tema päkad talvel paljad.

Poegi ootab pikalt
Pesa teeb metsnugis valdavalt kivivaredesse või puuõõnsustesse. Pulmapidu peetake juunist augustini ja pojad tulevad ilmale alles järgmise aasta aprillis, sest kärplastele iseloomulikult on neil munaraku arengu soikeperiood.

Poegi võib pesakonnas olla 1–5. Pojad on sündides pimedad ja karvutud, emapiima saavad nad keskmiselt 2,5 kuud ning iseseisvuvad 6-kuuselt. Pesaga on kivinugis seotud vaid poegade kasvatamise perioodil.

Eelistab loomset, lepib taimsega
Kivinugis on omnivoor ja sööb peaaegu kõike, mida kätte saab. Võimaluse korral eelistab ta loomset, aga sageli osutub taimne toit valdavaks. Nugise toidumenüüsse kuuluvad väiksemad imetajad (oravad, jänesepojad, mutid, siilid, närilised), linnupojad ja -munad, kahepaiksed, putukad, marjad ning pähklid. Külades elavad kivinugised võivad murdmas käia ka kodulinde. See, mida kohe ära süüa ei jõuta, peidetakse hilisemaks toidukorraks. Munadest sisu kättesaamiseks teeb loom sellesse pisikese augu ja seejärel imeb muna tühjaks. Toidunappuse korral sööb nugis ka raibet.

Metsnugis

Ülo ja Nuki

Meie metsnugised Ülo ja Nuki on mõlemad isased ja elavad seetõttu eraldi puurides. Ülo saabus meile Hiiumaalt juba 2012. aastal ja sai nime toonase tuntud poliitiku Ülo Nugise järgi. Nuki nime saamise lugu enam nii täpselt ei mäletata. Kui Ülo ja Nuki kõht on täis ja tuju hea, teevad nad mööda puure kõva tralli.

Loe metsnugise elust rohkem

Metsnugis on pika ja saleda kehaga loomake. Saba on pikk ja kohev ning moodustab üle poole kehapikkusest.

Keha ülapool on kollakas kuni tumepruun, alapool heledam. Kurgu all on kollakas laik, mis erinevalt kivinugise valgest kaelalaigust ei hargne eesjalgadele. Talvel on metsnugise jalatallad karvased, mistõttu erinevalt kivinugisest ei ole jälgedes võimalik eristada varbajäljendeid.

Otsib puuõõnsusi
Metsnugis elab meil kõigis paraja suurusega metsades. Lemmikelupaigad on vanad, risustunud metsad, kus on suurte õõnsustega puid. Kui pesa ei asu puuõõnes, võib metsnugis elada ka mahajäetud metsatare pööningul. Ta võib kasutada ka vana orava- või kullilise pesa.

Avamaastikule satub metsnugis ainult saaki jahtides. Väga liikuva loomana võib ta ööpäevas läbida 10–12 kilomeetrit.

Väsimatu toiduvaruja
Metsnugist peetakse oravaid ja linde küttivaks puuelanikuks, kuid siiski püüab ta enamiku oma saagist maapinnalt. Ta peab puult puule hüplevat oravat maapinnalt silmas ja sööstab alles siis talle puu otsa järele, kui orav on sattunud tupikusse. Tema toidulauale kuuluvad pisinärilised ja kahepaiksed, kuid ta on võimeline püüdma ka jäneseid. Väga maitseb metsnugisele mesi. Kevadeti käib ja varastab ta endale linnupesadest mune, tekitades nii kehvemateks aegadeks toidutagavarasid. Suvel ja sügisel maiustab loom marjadega, talvisel toidulaual on olulisel kohal hiired. Pärast edukat jahti peidab ta ülejäänud saagi ära.

Looduslike vaenlasteta
Nugised paarituvad kesksuvel. Sel ajal viljastunud munarakud hakkavad arenema alles varakevadel ja tavaliselt toob nugis maikuus ilmale 2–6 poega. Poegadega pesakond püsib koos sügiseni, siis hakkavad pojad iseseisvuma ja kaitsma oma talveterritooriumi.

Looduses on metsnugise keskmine eluiga 5–8 aastat. Looduslikke vaenlasi metsnugisel pole, juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves.

Kabehirved

Kabehirvede kari on meil suur. Loomapargi algusaastail, kui liike näitamiseks oli vähe, saime mõned kabehirved Tallinna loomaaiast ja nii see kari kasvanud on. Kabehirved on pelglikud loomad ja taanduvad inimese lähenedes aediku tagumisse otsa. Aga talvel, kui nende põhitoit on hein, pikutavad nad söömisjärgselt toredasti söödavarjualuses ja mäletsevad, laskmata ennast külastajatest segada.

Kabehirved

Loe kabehirvede elust rohkem

Pärast viimast jääaega elas kabehirv vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. Tänu inimese abile on kabehirv praegu mitmel pool uuesti levinud. Eestis on kabehirv kuulutatud looduslikku tasakaalu ohustavaks võõrliigiks.

Muutlik karvkate
Kabehirvede karvkate on väga muutliku värvusega – tuhmkollasest mustani. Enamik kabehirvi on igas vanuses ja igal aastaajal tähnilised, suvel kastanpruunid, valgete tähnidega, talvel ühtlasemalt hallikamad ja tähnid ähmasemad. Sarvi kannab vaid isasloom. Vanematel pullidel on kühvelsarved, noortel pulksarved. Sarved heidetakse tavaliselt maha aprillis.

Talviti paiksed
Kabehirvedele meeldib elada künklikel lehtpuumetsadega kaetud maastikel, kus leidub rohurikkaid lagendikke ja põõsastikke. Suvel eelistavad loomad süüa rohtu ja põõsalehti, samuti tammetõrusid, marju ja seeni. Talvel on kõhutäiteks puukoor ning oksad.

Talviti on kabehirved väga paiksed ja püsivad toitumiskohtade läheduses, sest nad ei suuda sügavas lumes hästi liikuda.

Isased ja emased eraldi karjas
Kabehirvedel, nagu teistelgi hirvlastel, on selge sooline eraldumine – hirvepullid elutsevad eraldi karjana ja emahirved koos vasikate ning mullikatega omaette karjana. Sigimisperioodil ühinevad täiskasvanud isased emaste karjaga, noored isased peletatakse eemale. Paaritumisaeg on oktoobris-novembris, poegimine juunis-juulis. Aastas sünnib emasel kabehirvel üks vasikas, kaksikud on haruldased. Piimast võõrduvad pojad 3-kuuselt.

Kabehirv võib looduses elada kuni 16 aastat, kuid harilikult kujuneb see aeg lühemaks.