Vingerjas kalakaameras

Võrtsjärves asuva kalakaamera ette sattus vingerjas (Misgurnus fossilis). Kindlasti on palju neid, kes pole sellisest kaitsealusest kalaliigist kuulnudki, ehk ongi paras aeg end kudema sättiva kalaga tutvust teha… huvitav elukas ikkagi, keda varematel aegadel peeti ilma ennustamiseks veeanumates.

 

Vingerja keha on angerjataoline, tagaosa külgedelt lamenenud. Suu ümber on tal viis paari poiseid. Teiste hinklastega (hink, trulling) võrreldes on vingerjas kogult suurim ja veidi kiirema kasvuga, 10-aastased vingerjad on 27–29 cm pikad ja kaaluvad 115–150 g. Emaskalad kasvavad alates neljandast eluaastast kiiremini kui isased.


Vingerja levila pole suur, piirdudes vaid Kesk- ja Ida-Euroopaga. Eestis on vingerjas oma levila põhjapiiril. Peipsi vesikonna seisuveekogud, eriti Alam-Pedja hoiualale jäävad Emajõe vanajõed, Narva jõe struugad ja kohati ka Peipsi rannik on vingerjale väga sobilikuks elupaigaks. Teda esineb kõigis Alam-Pedja vanajõgedes ja paiguti ka Emajõe, Elva jõe ja Pedja jõe kaldasoppides, vingerjat leidub ka Kasari jões.

Kala elupaikadeks on peamiselt seisva või nõrga vooluga ja mudase põhjaga ning tiheda taimestikuga kaldaalad. Vingerjas väldib kõva ja liivase põhjaga piirkondi, kus pole võimalik varjumiseks pinnasesse kaevuda. Tegutseb peamiselt veekogu põhjas.


Vingerjas talub väga hästi hapnikupuudust, seda leevendab sooltoru tagumine osa, mis toimib lisahingamiselundina. Kui vingerjal tekib veekogu põhjas hapnikupuudus, siis tõuseb ta veepinnale ja neelab õhku ning surub selle mööda sooltoru edasi. Kasutatud õhk lastakse päraku kaudu mullikestena välja. Kuival olles teeb vingerjas õhku väljastades piiksuvat häält, seetõttu kutsutakse teda vigisejaks või kräuksuks. Kui veekogu suvel kuivab või talv on karm, võib kaevuda sügavale põhjamutta.

Vingerjas koeb aprilli lõpust juunini – just nüüd ta siis kudema hakkab. Pruunikad marjaterad heidetakse madalas vees möödunudaastastele surnud taimedele.