RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
06. august, 2014

2. päev Oulu konveretsil

Teist päeva ilmestasid minu jaoks eelkõige Ilkka Hanski loeng ja soode taastamise sessioon
Nagu arvata oli kujunes teise päeva peasündmuseks Ilkka Hanski loeng liikide populatsioonide elujõulisusest fragmenteerunud maastikes. Ettekanne oli akadeemiliselt hea ja praktikutele põhitõdesid üle rõhutav.
Ilka Hanski
Siin siis maailmakuulus metsapopulatsioonide uurija isiklikult.

Praktika seisukohast rõhutas ta järgmist:
1) fragmenteerumine on oluline negatiivne tegur eriti siis, kui elupaika on vähe järel;
2) kui ressurss on piiratud, siis looduskaitselised pingutused ei peaks keskenduma niivõrd keskmise maastiku kvaliteedi tõstmisele natuke (näide oli 10%-ga), vaid  pigem ikkagi kontsentreeritult suurendama kvaliteeti rohkem piiratud aladel (10% aladel), mis paiknevad olemasolevate hea kvaliteediga alade lähedal;
3) kui taastamisega alustada kohe, siis on liikidel oluliselt suurem tõenäosus püsima jääda võrreldes sellega, kui hakata tegutsema 30 aasta pärast.

Ilkka esitles ka nn "third-of the third" kontseptsiooni, millest ta on kirjutanud pikemalt Ambio ajakirjas 2011 aastal. Kuid hetkel ei oska seda rohkem kahjuks kommenteerida, peab originaallugu veidi uurima.

Päeva teine pool möödus mul soode taastamise teemalises sessioonis. Kõige rohkem pakkusid huvi hollandlase Camiel Aggenbachi jutt. Hollandlane rääkis sellest, kui olulist rolli taimekoosluse suhtes mängib madalsoodes akumuleerunud raud ja fosfor. Kokkuvõttes oli jutu mõte see, neis rauarikastes madalsoodes, kus kuivendusjärgselt on toimunud fosfori ja raua akumuleerumine võib veetaseme tõstmine tuua kaasa toksiliste rauaühendite tekkimise. Samas reageerivad erinevad liigid sellele erinevalt ja mingeid selgeid tulemusi on raske ennustada. Suure tõenäosusega näiteks väheneb samblaliikide katvus.
 
Teema on oluline seetõttu, et madalsoode taastamise teemalisel diskussioonil on olnud aruteluks see, kas kõikide madalsoode puhul on vaja teostada geokeemilised analüüsid, et otsustada, kas sood taastada või mitte. Praktikud on seisukohal, kõikides madalsoodes tuleks veerežiim lausaliselt taastada. Selle eelduseks peaks olema lausalised eeluuringud madalsood mõjutava kraavivõrgu ulatuse ja puistu raiumise vajalikkuse kohta. Eriti oluline on uuringuga tuvastada, kas madalsoosse juhitakse kraavidega väljaspoolt madalsood pärinevat vett, mis võib olla toitainete rikas. Tõsisemad eeluuringud peaks tegema nn eri tüüpi etalonkooslustes. Et saaksime detailsemalt aru, kuidas eri tüüpi madalsood taastamisjärgselt arenevad. Uurijad on aga seni olnud seisukohal, et igaljuhul peaks tegema lausalised ja väga põhjalikud uuringud, sest teatud asjaolude (rauarikas, N rikas sissevool jne) kokkulangemisel võib soo taimekooslus areneda ebasoovitavas suunas.

Küsisin kuluaarides, selle teema kohta seisukohta nii eelmainitud hollandlaselt kui ka Soome soodeuurijalt Harri Vasanderilt ning mõlemad olid seisukohal, et kraavid tuleb madalsoodes sõltumata rauarikkusest ja võimalikust toksilisest mõjust igal juhul sulgeda, et tekkiks üldse võimalus madalsoo mingisugusekski taastumiseks. Hollandlane hindas, et eriti probleemsetes kohtades võib toksilise rauaühendi väljaleostumine võtta kuni 10 aasta. Seega saime kinnitust oma arvamusele, et detailsed mõõtmised peaksid piirduma konkreetsete referentsaladega ja kõikidele madalsoodele pole mõtet väga detailseid laboratoorseid uuringuid teha. Uurima peab lausaliselt ja väga detailselt ikkagi siis, kui sellest uuringust sõltub iga taastamisotsus. Hetkel on aga kindel, et veetase tuleb taastada kõikides kraavitatud, kuid vähegi säilinud madalsoodes, kui me üldse tahame neid alasid soodena tulevikus näha! Taastama peab kõik madalsood, sh ka rauarikkad. Isegi kui neis soodes toimub esialgu ajutiselt (!) mõnevõrra ebasoovitavam areng, siis hetkel pole meil ka teada ühtegi efektiivset leevendavat majandamisvõtet. Võsa tekkimise puhul tuleb seda alalt lihtsalt eemaldama hakata. Viimane saab olema madalsoode puhul üpris laialdane ning kulukas tegevus, kuid soomlaste kogemuse kohaselt sellest pääsu pole. Nendel juhtudel, kus aladele juhitakse toitaineterikkast pinnavett, tuleb enne kraavide suubumist rajada puhastuslodud vms isepuhastavad süsteemid.

Eraldi teemana jägisin ettekannete puhul puistu manipuleerimisega seotud seisukohti ja soomlaste nägemus oli jätkuvalt endine:
1) see vähendab aurumist ja loob paremad eeldused veetaseme tõsusuks;
2) taastatakse looduslikule kooslusele sarnane avatud struktuur.

Mati ja Laimdota
Pildil konverentsil osalevad ühed parimad Eesti sooteadlased Mati Ilomets ja Laimdota Truus.
Vasander
Soome soouurija Harri Vasander.


Lisa kommentaar

Email again: