Meeldetuletuseks neile, kes pole seda lähetusaruande järjejuttu jälginud, siis projekti esimesel aastal koguneti Dublinis ja eelmisel aastal Sofias. Kokku on projektis 6 tegevusala, sealhulgas ka Eesti jääksood ja turbaalad Pärnu vesikonnas ning Ems-Dollardi lehtersuue ehk estuaar, millest seekord juttu tuleb.

Ems-Dollardi lehtersuue on osa UNESCO looduspärandi nimistusse kuuluvast Waddenzeest ehk „mudamerest“, mis jääb Friisi saarte ja maismaa vahele ning ulatub Põhja-Hollandi rannikust Taanini. See madal Põhjamere osa on tugevalt mõjutatud loodetest ja tuntud oma mudatasandike (mudflats) ja padurite ehk sooldunud märgalade (salt marshes) poolest. Klassikaline padumere rannik on üpris lai ülemineku tsoon merest maismaaks, mille piires toimub intensiivne setete transport. Selle loomuliku toimimise on tänapäeval halvanud just need samad tammid, mis umbes veerandit Madalmaade pinda merevee eest kaitsevad. Ems-Dollardi lehtersuue ja Groningeni provints on alad, kus meresetete loomuliku dünaamika rikkumisest tingitud probleemid eriti teravalt esile tõusevad. Valus ei ole mitte ainult loomadel ja lindudel, vaid juba ka põllumeestel ja töösturitel.




Kuna üha vähem on rannikuäärseid periooditi üle ujutatavaid märgalasid, mis muuhulgas töötavad ka settepüüdjatena, transporditakse loodete ja tormide poolt kogu see peen muda lahtedesse nagu Ems-Dollard. Ja seda setet, mis oma loomulikul rändeteel liigub Põhjamere rannikul läänest itta, on palju – miljonites tonnides aastas. Laht muutub järjest madalamaks ja vesi üha hägusemaks, mis ei ole enam sobilik elupaik paljudele liikidele. Vaesub põhjaelustik ja väheneb primaarproduktsioon, mis omakorda mõjutab kõrgemaid troofilisi tasemeid ökosüsteemis. Lisanduv sete ei meeldi aga ka Ems-Dollardi ääres paiknevatele suurtele sadamatele: Eemshaven ja Delfzijl Hollandi poole peal ning Emden Saksamaa poolel, mille kaudu veab suure osa oma toodangust maailma laiali Volkswageni autotööstus. Järjest rohkem kulub raha laevakanalite süvendamiseks ja pikas plaanis on see lõputu töö, sest suur osa kaevatud settest viiakse veidi kaugemale avamere poole, kust see siis loodetega vaikselt jälle sadamate juurde tagasi transporditakse. Sisyphoslik pingutus!


Rajatud tammide taga on aga nendest setetest just puudus. Niigi madalad põllumaad vajuvad nii turba lagunemise kui maa-aluse gaasimaardla tõttu. Pinnase soolasisaldus suureneb, sest merevesi tungib läbi maapinna madalamatele aladele. Osa põllumaa kasutuskõlbmatuks muutumine ei ole kauge 100-aastane perspektiiv, vaid juhtub juba tuleva 10 aasta jooksul, kui midagi ette ei võeta. Põllumaa (ja üldse maa) väärtust osatakse Hollandis hinnata ja sellised probleemid panevad riiki lahendusi otsima.

Väikse vahelepõikena kinnitan, et lugesite õigesti – maa-alune gaasimaardla. Groningeni gaasimaardla on Euroopa suurim ja üks maailma suurimatest maagaasi maardlatest (hinnanguliselt 2740 miljardit m3!). Selle 1959. aastal avastatud maardla tulude pealt ehitati suuresti üles Hollandi tänapäevane majandus ja heaolu, kuid maapinna vajumise tõttu, millele alates 90ndatest järgnesid ka päris tuntavad maavärinad, otsustati pumpamist vähendada ja lõpetati sootuks eelmisel aastal. 450 miljardit m3 jäigi maapõue alles, ootama ilmselt raskemaid aegu.

Tagasi muda juurde. Mida annab teha? Tamme eemaldada kindlasti ei saa. Pigem ehitatakse neid järjest kõrgemaks ja tugevamaks, et ei korduks 1953. aasta tormi katastroofiline üleujutus, mis rahval siiani meeles on ja mille järelmiks oli üleriigiline ehituskampaania Delta Works, et eraldada Lõuna-Holland totaalselt avamerest. Küll aga saab tammide sisse teha reguleeritavaid avasid ja tammide taha (tehis)märgalasid, mis toimiksid settepüüdjatena. Sellise lahenduse puhul on olemasoleva tammi taha, maismaa poole, vaja teha veel teine tamm, et tekitatav märgala siiski kindlates piirides hoida.



Projekti WaterLANDS abil arendatakse edasi 39 hektari suurust pilootala (Twin Dike), kus kahe tammi vaheline kunagine põllumaa jagatakse kahte ossa. Üks on läbi truubi ühendatud merega ja seal kujuneks looduslik märgala, mis toimiks ka setete püüdjana. Mingi aja tagant tuleb sealt ilmselt setteid kaevandades või pumbates eemaldada. Teisel osal, mis on kontrollitud veetasemega ühendatud esimese märgalaga, peaks siiski saama jätkuda põllumajandus, küll aga väga niiskuslembeste ja kerget soolasust taluvate kultuuridega. See on pisike pilootala, aga kui see peaks toimima, siis võiks kahe-tammi-meetod muutuda tulevikus laiemalt kasutatavaks kogu Hollandi rannikul.


Laevateede ja sadamate süvendamisest ka pääsu pole, aga sellele savikale settele otsitakse muud kasutust, kui lihtsalt kaugemale merre valamine. Näiteks uute tammide ehitamise ja olemasolevate kindlustamisel. Setet saab pumbata ka vajunud põllumaadele, et seal pinnast tõsta. Setete soolasuse tõttu ei saa selliseid „tõstetud“ põlde aga koheselt kasutusele võtta, vaid need peab „läbi pesema“ mageda veega (loe: jätma vihma kätte seisma). Esimesed pilootpõllud rajati Ems-Dollardi piirkonda 2021.

Kõik need suhteliselt pisikesed pilootprojektid koonduvad suurema Ems-Dollard 2050 programmi alla, mis algas 2016. aastal. Kuigi programmi kõlavaimaks eesmärgiks on parandada ainulaadse riimveelise lehtersuudme ökoloogilist seisundit*, on pakutud lahendused ikkagi kombinatsioonid (ja kompromissid) looduslikkuse, kaldakindlustamise ja põllumajanduse vahel. Ökoloogilise seisundi paranemine ei saa seal olema kiire. Samas kusagilt tuleb alustada ja hollandlased on aru saanud, et loodusliku setete dünaamika rikkumisel ja kliimamuutustel on tagajärjed, mida ei saa (või pole mõistlik) ainult tammide kõrgemaks ehitamisega lahendada. Teisel pool lehtersuudme kallast on sakslased jõudnud samale järeldusele ja arendavad seal sarnaseid projekte.

Muide, Ems-Dollardi estuaari mudastes setetes podiseb ka Kesk-Euroopa üks vähestest aktiivsetest geopoliitilistest dispuutidest. Hollandi arvates läheb kahe riigi vaheline piir lahe keskelt, aga Saksamaa arvates Hollandi rannikult. Sajandite pikkused vaidlused jõudsid vahefinišisse 2014. aastal, kui riikide välisministrid sõlmisid kokkuleppe, et pole mõtet vaielda ega punaseid jooni tõmmata, piir võibki jääda umbmääraseks ja erinevad arvamused on täiesti okei. Jääme sõpradeks ja vastutame ühiselt. Euroopa lõimumise ja diplomaatia musternäide! Eeskujuna täiesti rakendatav ka märgalade taastamise teemalistes dispuutides.


* Kui ökoloogilise seisundi parandamine on kellegi jaoks liiga umbmäärane eesmärk, siis üks paremini mõõdetav mõõdik ka inseneridele: eraldada lahest 1 miljon tonni setet (kuivaines) aastas alates 2026 ja sealt edasi.

WaterLANDS projekt kestab viis aastat (2021-2026), seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) ja Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti soode ja soometsade taastamiseks on 5,2 miljonit. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 - LC-GD-2020-3 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.