Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Maria Kilk
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kadri Land (59) astub välja kenasti korda tehtud, värviliste verandaklaasidega uhkest talumajast Jõgevamaal Pedja lähistel. Ta näeb välja nagu tavaline rõõmsameelne talunaine, üldse mitte sellise inimese moodi, kes kuulub Läänemere ühe suurima laevanduskontserni juhatusse, kelle üks töökabinette asub Stockholmis ja kes on Eesti hinnatumaid tippjuhte. Kooli-Aia talus on ta lapsena koos venna Madisega veetnud kõik suvised koolivaheajad ja nüüd tuleb siia nii sageli, kui saab. Esivanemate ehitatud 120-aastase häärberi on nad abikaasaga paarikümne viimase aasta jooksul korda teinud suuresti oma kätega. Neis tsaariaegsete ahjude ja laiade põrandalaudadega tubades on nad Tallinna Tehnikaülikooli rektori Tiit Landiga koroona ajal istunud, üks ühes, teine teises maja otsas, kumbki oma Teamsi koosolekul. Siinses suurt sõpruskonda mahutavas vahvas rehealuses on nad pidanud oma tütre pulmi, võõrustades ühtlasi uusi Šotimaa sugulasi.


„Vaadake kindlasti ka minu oranžeriid aida taga – ja palun seda mitte kasvuhooneks kutsuda!“ naljatab perenaine. Ehkki Lõuna-Eestis valmistatud puidust triiphoone mahutab ka küpsete viljadega tomati- ja paprikataimi, on see läbipaistev majake oma meeleoluka kroonlühtri, hubase diivani ja lauakesega siin õuel pigem mõtete selginemise punkt.

Kadri Land on hea jutuvestja ja üks tema lugusid toob meid lähemale ka külaskäigu teemale. Nimelt alles hiljaaegu tekkis tal oma maakodu rutiinis ootamatu kokkupuude RMK-ga.

„Olen ju siin Endla looduskaitsealal aastaid käinud seenel ja niisama rabas kõndimas ning muidugi on mul Männikjärve juures välja kujunenud üks „oma“ rada. Tänavu sügisel läheme jälle mehega seeneluurele. Astun oma teeotsa juures võssa sisse ja mis ma näen! Varem oli siin tavaline tallatud rada, aga nüüd – millise ilusa lookleva hakkepuidukattega raja oli RMK vahepeal siia teinud! See oli nii õudselt ilus ja mu esimene mõte oli, et selliseid radu peab ju olema tohutult palju kõikjal üle Eesti. Kui palju kogu rahvale väärtuslikku tööd teeb RMK nii, et me seda peaaegu ei märkagi…“

Tänavu septembrist alates on Kadri Land RMK nõukogu uus liige ja valiti 13. septembril ka nõukogu juhiks.

Kadri Land

• Sündinud 28. veebruaril 1964.
• Omandanud Tartu Ülikoolis füüsika magistrikraadi.
• Töötanud Tartu Ülikoolis õppejõuna (1987–1994), Ameerika Hääles produtsendina ning Rootsi Raadios produtsendi ja toimetajana.
• Tallinkis töötab ta alates 2005. aastast. 2019. aastast on ta AS-i Tallink Grupp juhatuse liige.
• Abikaasa Tiit Land on biokeemik, töötanud kaks ametiaega Tallinna Ülikooli rektorina, praegu Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Neil on kaks tütart ja üks lapselaps.
• Abikaasa teadustöö tõttu kolis pere 1989. aastal Rootsi ja seejärel Ameerikasse. Kokku elas pere Eestist eemal 20 aastat.

RMK uuenenud nõukogu

Kliimaminister Kristen Michal tegi 21. augustil valitsusele ettepaneku ja valitsus kiitis heaks nimetada viis uut RMK nõukogu liiget. RMK nõukogu on üheksaliikmeline. Uuteks liikmeteks said Kadri Land, Marek Metslaid, Karel Rüütli, Pille Ligi ja Keit Kasemets. Senist tööd jätkavad Ahti Kuningas, Merike Saks, Yoko Alender ja Jevgeni Ossinovski. Esimesel koosolekul valisid nõukogu liikmed oma esimeheks Kadri Landi.

Nüüdsest jätkub teie elu siis ühe jalaga merel ja teisega metsas?
„Nii jah, kuigi õigem on siiski öelda, et viie jalaga merel ja poole jalaga metsas. Minu tegemiste tasakaal on pigem selline. Mulle on aegade jooksul pakutud kohta ka mõne teise riigiettevõtte nõukokku, aga kui see ettepanek tehti, siis tõesti oli mu kiire vastus, et olen küll nõus sel teemal edasi mõtlema.“

Miks nii?
„Metsaga on täpselt nii nagu näiteks turundusega, et igal inimesel on selle kohta midagi arvata, igaüks teab täpselt, missugune mets olema peab ja kas metsas peaks tegema nii või naa. Mets kõnetab meid esimesest sekundist. Pole inimest, kes ütleks, et oot, mis mets, mul pole aimugi, mis see mets veel on. Ja ma tundsin, et kui ma sellega natuke sügavuti tegeleksin, siis saaksin kõvasti targemaks. Metsandus puudutab igaüht meist. On au olla selle valdkonna tulevikku nii lähedalt kaasatud.“

Kui palju olete jõudnud end metsateemadega kurssi viia?
„Meil on septembri jooksul olnud üksainus sissejuhatav koosolek, aga ise olen selle aja jooksul ikka jõudnud midagi lugeda.

Paratamatult on ju nüüd nii, et kõrv läheb sel teemal kohe kikki, ükskõik kus viibin. Üsna varsti pärast ametisse asumist käisin Viinistu kunstimuuseumis. Seal on väljas lõputu hulk eesti kunsti – ja mis maali mina seal suurte silmadega vaatama jään? Maali metsa langetamisest talvel, mis jutustab 1930. aastatest. Seisan pildi ees ja vaatan: kui palju inimesi oli korraga platsil, kui romantiline meeleolu, lõkked annavad sooja ja valgust. Kui teistmoodi seda tööd toona tehti ja kui vähe aega sellest tegelikult möödas on…“

Te olete väga rahvusvaheline naine. Alguses tänu perele, kui liikusite teadlasest abikaasaga kaasa Rootsi ja siis Ameerikasse, nüüd juba ise rahvusvahelise ettevõtte juhatuse liikmena. Kuidas teile tundub, kas mets on pigem globaalne või rahvuslik? Kuidas teie seda mõtestate?
„Surmkindlalt on mets globaalne. Rahvuslik on see niipalju, et me eestlased identifitseerime ennast metsa kaudu, oleme harjunud, et meie ümber on nii kohutavalt palju metsa. Maailma mõistes on see aga nii ebatavaline. Mu tütre mehe vanemad on britid ja kui nad kümme aastat tagasi Eestisse tulid, siis tütre äi ütles: taevake, teil on siin ainult mets. Mina vastu: ei ole ju, puha põllud kahel pool teed. Ta pidi mind veenma, me ei saagi ise alati aru, et meil on metsa kohutavalt palju.

Mets on olemuselt globaalne ja kuna ma olen kõvasti tegelenud turismi teemadega, siis ma võin ka öelda, et meie metsa väärtus ei ole praegu maailmale piisavalt nähtav. Ka minule Tallinkis oleks pidanud seda palju rohkem näha olema. Eesti metsa saab turundada tunduvalt paremini, Eestit kui turismimaad annab metsa abil tohutult palju paremini müüa.“

Milliste mõtetega lähete vastu kolmele aastale RMK nõukogus?
„Kui sa mingisse asja sügavuti sisse lähed, millessegi, mis sind huvitab, aga mida sa laiapõhjaliselt ei tea, siis on sada protsenti kindel, et kõik osutub olevat teistmoodi, kui alguses arvad. Su vaade avardub nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Praegu on minust tark mitte arvata. Kõigepealt ma õpin ja siis hakkan oma arvamust avaldama.

Ma tean üldjuhtimist, ma tean äriettevõtte asjaajamist, ma tean, kuidas asjad peavad tasakaalus olema, kuidas tuleb eelarvet koostada ja jälgida, millised prioriteedid peavad seal arvestatud olema. Muud näitab aeg.

RMK on minu arvates heades kätes, ja mis mulle meeldib, laia vaatega kätes, mitte ainult spetsialistide kätes. Ma usun, et ma ei pea selles pettuma.

Olen n-ö laua taga kohtunud RMK juhtkonnaga üks kord (intervjuu tehti oktoobri alguses – toim.), nõukogu koosolekul. Aga ma usaldan oma esimest tunnet. Ka töölevõtmisel usaldan intuitsiooni mitu korda rohkem kui teste, sest mina pean nende inimestega töötama. Test võib näidata super tulemust, aga me ei pruugi omavahel sobida. Ja RMK suhtes on mul väga hea tunne. Arvan, et Mikk Marran on väga hea juht. Ta on jube põhjalik, ta kuulab ja arvestab teiste arvamusi, pluss tal on väga huvitav ja samuti lai taust.“

Milline ülesanne RMK ees tundub praegu kõige keerulisem?
„Ma arvan, et kõige keerulisem on kommunikatsiooni osa. Kuidagiviisi on tekitatud kuvand, et kõik, mis RMK teeb, on vale. Ja see probleem on lahendatav, sest see kuvand on vale. Mina personaalselt ei usu seda kuvandit.

Kusagil on see vanker kraavi aetud, seda oleks ehk saanud ära hoida, aga tagantjärele oleme kõik targad. Selle taga on huvid ja ka ajalugu. Kust hakkas tulema esimene raha – metsa müügist, need, kes müüsid, neil oli korraga raha. Siis tuli peale teine laine: kõik oli kohutavalt halvasti. Metallivargad müüsid surnuaiad vaskplaatidest tühjaks, metsaga oli sama lugu. Metskondades olid töötajad, kes meepoti juurest eemale peletati. Kogu seda ajalugu on aastakümneid kaasa lohistatud, ja tükk siit, tükk sealt kokku segatud. Selles on tohutult kihte.

Aga mina alustasin septembrist 2023 ja mul ei ole mõtet kaevata selles, mis on olnud. Nüüd ja siit läheme edasi. See vanker tuleb kraavist välja tuua, tuua õige külg paremini nähtavale. RMK kommunikatsioonis töötavad väga tublid inimesed, imagot muuta on raske ja see võtab aega, aga see on võimalik. See on tehtav.“


Kas teie olete see inimene, kes hakkab riigi esindajana ütlema, kui suur on järgmise aasta raiemaht?
„Ei, kindlasti personaalselt mina ei ütle. Nõukogu roll on anda juhatusele suuniseid ja vaateid, juhatuse roll on see kõik ellu viia, aga see kõik toimub koostöös. Põhimõtteliselt on nõukogu asi kuulata RMK juhatust, läheneda oma terve mõistusega, ja meil on ju nõukogus ka hulk spetsialiste. See on tiimitöö. Minu roll on seda tiimi juhtida.“

Kogenud ja kuuldu järgi kindlakäelise juhina on teil ilmselt ka oma rollist ettekujutus olemas.
„Minu personaalne nägemus – ja seda näitab ka uus arengukava – on selline, et tuleb panna proportsioonid paika, sealhulgas paljuräägitud raiemahud, ja teha seda väga selgelt nii, et ka avalikkusele on üheselt arusaadav, mis on mis. Kuni kõik on hägune, annab kõige selle vahel suusatada – kes tahab, pillub pori, kes tahab, kiidab taevani.

Selge, et komponente on palju: looduskaitsealad, raiemahud, ka omaniku kasum – on ju ilmselge, et kogu seda raha, mida RMK teenib, ei pea RMK ise ära sööma või laiali jagama.
Ja ma tahaks, et kõik see hea töö, mis RMK teeb, kõik need matkarajad ja onnikesed metsades rohkem välja paistaksid.“

Kuidas tuua metsandusse tööle nooremat põlvkonda?
„Üks asi on see, et me peame turundama end rohkem nendes kanalites, mis noori kõnetavad. Tavaliselt on nii, et kui ühed hakkavad tulema, tulevad teised järele. Aga teine pool on see, et RMK-s töötavad ju spetsialistid, seega noortele on see eelkõige õppimiskoha valik. Ja ma usun, et noortele polegi nii raske metsandusega seotud valikuid soovitada, sest võimalus looduses liikuda ja töötada kõnetab just uut põlvkonda, vahepeal pole need erialad ehk nii popid olnud.“

Kas elu ja töö teises riigis on andnud teile ka teistsuguse vaatenurga Eesti elule?
„Mina saadaksin kõik inimesed vahelduseks elama välismaale. See on natuke nagu nii, et kui sa ainult siitpoolt vaatad ja käid mujal ainult reisimas, siis sa tegelikult ei tunneta, kui keeruline on elu siis, kui juured ei ole maas. Välismaal elamine, püüdes seal ise hakkama saada, kasvatab sinus tohutult tolerantsust ümbritseva suhtes ja toob sind ka natuke maa peale tagasi. Me tikume siin arvama, et oleme maailma kõige targemad ja teame, mispidi maakera pöörleb, et meie teeme kõik õigesti ja teised teevad kõik valesti. Välismaal elamine on väga hea kool. See ei ole lust ja lillepidu, sest su juured ei ole seal maas. Aga kui sa selle ära teed ja oma teadmisega tagasi tuled, siis see annab asjade nägemisele ikka väga palju juurde.“

Kui veidi isiklikumalt küsida – kas RMK nõukogu koha vastuvõtmise taga võis olla ka soov tasapisi elu rohkem Eestisse tagasi tuua, teha midagi rahulikumat? Koroona-aastail ei ole töö Tallinkis kerge olnud ja te pole saladust teinud ka sellest, et üsna hiljaaegu avastati teil rinnavähk ning tegite läbi lõikuse.
„Ei, see ei ole üldse sellega seotud.

Ma lubasin endale küll aasta tagasi seoses haigusega, et nüüd on nii: kui ma tööl tunnen, et olen väsinud, siis tulen tulema, ütlen kõigele ei.

Jõudsin selle lubadusega tänavu kevadesse välja ja mõtlesingi, et ütlen ära kohast Rootsi meretööandjate keskliidu juhatuses, kus ma olen juba üle kümne aasta olnud. See vahetus on aprillis ja tavaliselt kuu aega enne küsitakse kandideerimise nõusolekut.

Helistavadki rootslased – ma olen parajasti Milanos kaubanduskeskuses, seisan, kingapaar näpu vahel, vaatan, Rootsi kõne. Tõmban juba kopsud õhku täis, et nüüd ütlen ei.

„Tead sa, niisugune lugu, et sa oled olnud seal tööandjate keskliidu juhatuses, aga meil oleks nüüd vaja, et sa tuleksid laevaomanike liidu juhatusse ka.“ – „Ee… las ma nüüd mõtlen natuke seda asja.“ – „Palun, palun, mõtle positiivselt…“

No tulemus on see, et ma istun mõlemas. Ja nüüd olen RMK-s ka.“

Kuidas tervis on?
„Lõikus läks hästi. Järelravi on veel pooleli, võtan tablette ja see kestab päris mitu aastat. Tunnen aga end väga hästi… igaks juhuks sülitan nüüd kolm korda üle õla.“

6 vähem teada fakti Kadri Landist

• Ta pälvis Rootsi kuningalt ordeni. Kuningliku Põhjatähe ordeni komandöririst omistati talle kahe riigi suhete hoidmise eest 2023. aasta kevadel seoses Carl XVI Gustafi visiidiga Eestisse. „See oli tõesti nii tore üllatus, ma ei osanud seda absoluutselt oodata! Olin reedel natuke varem töölt lahkunud ja kui esmaspäeva hommikul tööle tulen, siis näen – mulle on reedel tulnud lauatelefonile 17 vastamata kõnet, kõik samalt numbrilt. Mõtlen, et no nii, nüüd oleme Tallinki cargo’s mingi tähtsa kauba maha jätnud. Helistan ettevaatlikult tagasi, lootuses, et ehk on viha vahepeal lahtunud. Ja kuulen telefonist: „Oi jaa, tere, nii tore, räägin Välisministeeriumist, meil on teile siin midagi üle anda…“ Sain ordenit kanda samal õhtul kuninga Eesti visiidi puhuks korraldatud õhtusöögil, kus mul oli au istuda kuningapaari ja meie presidendipaariga samas lauas.“

• Ta on kolmkeelne tippjuht. „Inglise, rootsi ja eesti keeles võin suhelda vabalt, keeli vajadust mööda vahetades. Soome keelest saan koosolekul aru, aga ise rääkida ei taha. Vene keelt oskan muidugi ka, nagu kõik minu põlvkonna inimesed. Rootsi keelt õppisin Rootsis koolis, kui me sinna elama asusime, õppisin kuus kuud kuus tundi nädalas. Mul on isegi gümnaasiumi lõpupaber olemas: kui tahaksin, saaksin Rootsis ülikooli astuda.“

• Ta on nooruses töötanud tuumajaamas. „Ja veel koristajana! Loviisa tuumajaamas sain koristaja väljaõppe, millest mul on elus hiljem tohutult kasu olnud. Ma oskan õigesti põrandat pesta.“

• Ta armastab puumaju. „Kõik mu kodud – nii linnas kui ka maal – on kaugelt üle saja aasta vanad puumajad. Ja veel meeldib mulle aknaid kittida.“

• Tema hääl on paljudele tuttav Kuku raadiost. Ta töötas raadioajakirjanikuna nii Ameerika Hääles kui ka Rootsi Raadios, mille eestikeelseid saateid kandis üle ka Kuku raadio.

• Ta on pärit arstide perekonnast. Kadri Landi isa oli tuntud neeruhaiguste arst Vello Ilmoja, kes haiglajuhina pani aluse praegusele Lääne-Tallinna keskhaiglale ning kel oli suur roll taasiseseisvunud Eesti tervishoiusüsteemi ülesehitamisel ja Arstide Liidu taastamisel. Vello Ilmoja lahkus meie seast tänavu jaanuaris 93. eluaastal. Ema Aino Maria Ilmoja on töötanud naistearstina ja vend Madis Ilmoja jätkab isa tööd Lääne-Tallinna Keskhaigla nefroloogiakeskuse juhatajana.