Päkapikud
need ei ole. Soojemal ajal põldudel, metsades ja aedades seigelnud koduhiired (Mus musculus) on külmema aja saabudes
kolinud majadesse.
Nüüd nad siis krõbistavad
kuskil seina vahel, põranda all, sahvris – igal pool. Meelehärmiks pererahvale
ja seda ikka öösel, parima une ajal.
Arvatakse, et koduhiirte
algne kodumaa asus Indias. Sealt see hall hiireke koos inimestega Euroopasse
jõudnudki. Muistsetele Eesti aladele olevat need inimkaaslejad saabunud prii
küüdiga viikingite laevadel.
Kui hiirepaar juba majas,
siis õige pea on neid kordades rohkem, sest koduhiir paljuneb aasta läbi.
Parimal juhul võib üks hiirepaar tuua ilmale aasta jooksul kuni kaheksa
pesakonda, kus igaühes on keskmiselt viis poega. Koduhiired teevad aeg-ajalt
kõrvaga kuuldavat piiksuvat häält, aga pulmatralliga kaasnevad kõrged helid jäävad inimkõrvale tabamatuks,
sest isashiir “laulab” siis ultraheli sageduses.
Majas krõbistaja ei pruugi
alati olla koduhiir või rändrott, üsna tihti tulevad tuppa ka koduhiirest veidi
suuremad kaelushiired, harva ka mõni muu hiireliik – isegi pisihiir.
Videost saab näha, mida
tegi koduhiir öösel ja päevavalgel.