Seenelisi tasub siiski uskuda – metsas elutseb tõepoolest palju saladuslikke ja käsitamatuid olevusi. Tõenäoliselt olete näinud kändudel või mädanevatel puutüvedel imelikke pisikeste punakate või pruunikate pallikeste sarnaseid moodustisi. Kaugelt vaadates meenutavad need miniatuurseid küpsuse saavutanud murumunasid või oranži ja kohvikarva kalamarja. Veel tuleb ette kollakaid vormituid limajaid või hallitust meenutavaid moodustisi ning sulanud vaha meenutavaid valgeid moodustisi lehtedel ja rohul. 

Need pole ei taimed, seened ega ka loomad – varem peeti neid seenteks, õigemini eraldi seenesarnaste organismide rühmaks, mida nimetati limakuteks ehk limaseenteks (kreeka keeles Mycetozoa). Edasisel uurimisel selgus mükoloogidele aga, et limakud erinevad seentest märgatavalt ja on oma eluviisi poolest hoopis sarnasemad lihtsaima eluvormi, amööbidega. 

Eestis kohtab rohkem kui sada liiki limakuid, neist üks tuntumaid on Lycogala epidendrum, eesti keeli hundipiim. Hundipiima nimetuse sai see viljakehas sisalduva vedeliku järgi. Öeldakse, et nagu laeva nimetad, nii see ka seilama hakkab… Nii see hundipiim metsaelus „seilaski“, tuues kaasa hulga legende ja ebausku, millel puudub tegelik alus. Selle tulemusena suhtuvad inimesed hundipiima sageli umbusu ja pelgusega, kuigi poleks põhjust. 

Nagu kõik limakud, nii on ka hundipiim oma ühes varajases arenguetapis vormitu limane mass – üks tohutu suur rakk paljude tuumadega, mida nimetataks plasmoodiumiks. Ta reageerib valgusele ja varjule ning suudab elutegevuseks soodsate niiskete kohtade otsingul edasi liikuda. Suurema osa elust veedab plasmoodium mädanenud puidu sees, kuid kindla arengustaadiumini jõudmise järel roomab välja, valmistudes paljunemiseks.

Mööda kändu roomav õudse välimusega, verist hallitust meenutav substants võib rikka fantaasiaga inimese ära ehmatada. Ega asjata ole paljusid limakuid, sealhulgas ka hundipiima, nii vene kui eesti rahvaluules kurjade jõududega seostatud. 

Selle limaku liikumine on aga märgatav vaid siis, kui jälgimiseks on piisavalt aega ja kannatust – tunni aja jooksul võib see edasi liikuda ehk sentimeetri, neelates oma kehaga teel ette juhtunud toitu – seene-eoseid, baktereid, muud orgaanikat – ja seedib seda oma fermentide abil. Selle rännaku jooksul kogub plasmoodium vähehaaval juurde kaalu ja mõõtmeid, valmistudes niiviisi järgmiseks arengustaadiumiks. 

Ühel hetkel hakkavad plasmoodiumist moodustuma eoseid kandvad kerakujulised miniatuursed kehad, mis on esialgu roosakad ja mille sees on kreemjas oranž mass. Küpsedes need kerakesed tihenevad, omandades kohvipruuni värvuse. 

Neid kerakujulisi eosekandjaid nimetatakse nende kuju tõttu vene rahvakeeles hundinisadeks (волчье вымя). Kui eosekandjaile suruda ajal, mil need on veel roosakat värvi, siis purskub neist oranži „hundipiima“, mida muinasjuttudes ja legendides nimetatakse võlujõuliseks, väidetavalt suutvat see muundada inimesi metsloomadeks või taimedeks. 

Rahva hulgas on levinud uskumus, et hundipiim nagu ka teised limakud kujutavad endast jälgi, mida on maa peale jätnud taevased või siis hoopis metsas varjuvad kurjad jõud. Need võivat tekitada haigusi või tuua õnnetust, seepärast põletati neid armutult.

Kuid imelised muundumised saavad toimuda vaid muinasjuttudes – elus sujuvad kõik protsessid loomupärasel viisil. Tegelikkuses kujunevad hundipiima küpsevate eosekandjate oranžist piimast vähehaaval eosed. 

Sambla sees sarnanevad küpsed hundipiima kerakesed otsekui mingi looma väljaheitega. Eesti rahvaluulelistes nimetustes leiduvad lausa otsesed vihjed nende kerakeste või ka teiste limakute võimaliku päritolu kohta: puugipask või kratisitt.

Tegelikult annab hundipiima viljakehade pruun värvus märku sellest, et eosed nende sees juba valmivad ja varsti kerakesed lõhkevad, paisates kõikjale enda ümber väikeste eoste pilve. 

Laiali lennanud eosed alustavad hundipiima uut elutsüklit. Seesama protsess on loomulikul kõigile juba lapsepõlvest tuttav murumunade ja maamunade puhul – kui suruda küpsenud kuivi viljakehi, siis need otsekui „suitsevad“, paisates välja rohekas-hallikaspruuniseguse eosepilve. 

Teine sageli metsas kohatav limak ehk limaseen on Trichia decipiens. Selle ereoranžid tilgakujulised viljakehad hakkavad tumedal mädaneval puidul kaugelt silma, välise sarnasuse tõttu kutsutakse seda vene keeles sageli metsa kalamarjaks (лесная икра). Vaadake vaid, see limak meenutab täpselt laiali pillatud lõhemarja. 

Seda limakut nagu ka paljusid teisi märgatakse kõige sagedamini staadiumis, mil plasmoodiumist on juba moodustunud eoseid kandvad viljakehad – miniatuursed oranžid jalakestega kerakesed. Esialgu elab sellegi limaku plasmoodium mädanenud puidu sees, liikudes toitu otsides niiskematesse ja pimedamatesse paikadesse. Küps, paljunemiseks valmistuv plasmoodium roomab pinnale, otsides kuivemaid ja valgemaid paiku, seejärel hakkavad tema pinnale ilmuma viljakehad, kus küpsevad eosed. 

Küpsedes oranžid kerakesed tumenevad, omandades oliivpruuni värvuse, see annab märku limaku arengu viimase staadiumi saabumisest. 

Lõpuks eosekandja kest lõheneb, küpsenud eosed lendlevad õhus. Limaku uus elutsükkel algab taas. 

Me tutvustasime vaid kahte limakut, kuid metsarajal võib kohata teisigi – neid on üle saja liigi ja kõik on ühtviisi huvitavad. Peatud nende ees ja mõtled – aga äkki pole see tõesti mitte limak, vaid hoopis jälg, mille on jätnud mõni metsavaim.

Näiteks selline.