Kui kikkapuu eestikeelne nimetus tuleneb ilmselt puu viljade võrdlusest sulise talurahva äratuskella punase harjaga, siis ingliskeelne nimetus the spindle ehk kedervars viitab otseselt kikkapuu väga tugeva puidu kasutusotstarbele.

Harilik kikkapuu (Euonymus eropaeus) oli 2015. aastal Eesti aasta puu, aga see, kas tegu on pärismaise liigiga või mitte, paistab ikka veel natuke segane – ühed allikad väidavad, et tegu on kohaliku liigiga ja teisalt leidub risti vastupidisel arvamusel olevaid uurijaid. Võta sa siis kinni.

Kindel on see nüüd küll, et hariliku kikkapuu leviala Eestis pole kunagi varem olnud nii lai kui praegu ja tegu võib olla lihtsalt metsistuva liigiga. Nii võibki meie looduses lisaks harilikule kikkapuule kohata kasvamas veel teisigi aedadest ja parkidest sinna sattunud kikkapuuliike nagu naastune kikkapuu (Euonymus verrucosus Scop.), laialehine kikkapuu (Euonymus latifolius), väike kikkapuu (Euonymus nanus), Sieboldi kikkapuu (Euonymus hamiltonianus subsp. sieboldianus), suuretiivaline kikkapuu (Euonymus macropterus) ja lamedarootsuline kikkapuu (Euonymus planipes).

Nii looduses kui aias kikkapuid kohates on oluline meeles pidada, et see tagasihoidlike õite, kuid see-eest silmatorkavate viljadega põõsas või väike puu on mürgine. Varasemalt ongi taime rahvameditsiinis kasutatud okseleajava ja lahtistava vahendina, on teateid, et näiteks ameerika põlisrahvad olevat kikkapuu preparaate tarvitanud mürginoolte tegemiseks.