Mõne raba servas sai kraavitamisega metsa paremini kasvama, mõnel pool turvast kergemini kaevata või taheti hoopis omavahel võtta mõõtu, kes suurema soo ära kuivendab või järve tühjaks laseb.

Kaart 1: Öördi rabasse mõisaajal kaevatud kraavid (sinised jooned) ja pärast paisude rajamist suuremad veega täitunud madalad kohad (kollase joonega).

Öördi rabasse kraavide kaevamise ehk veerežiimi muutmisega algas looduskeskkonna ja elustiku muutus, mille märke näeme tänapäeval ligi 1500 hektari suurusel alal. Siit-sealt kõlab arvamusi, et see kujundatud ja senini muutuv looduskeskkond on „aja jooksul väljakujunenud uus ja kohanenud ökosüsteem“, kus vett ei peaks enam endistele liikumisteedele suunama. Öördi kraavid on edukalt toiminud 160 aastat ega olnud ka eeldusi, et veerežiim järgmise paarisaja aasta jooksul oluliselt muutunuks. Kraavide säilitamisel jätkunuks protsessid, mis kuivendamisega kaasnevad: turvas laguneks, süsihappegaasi eralduks, toitained leostuks pinnasest välja ja kanduks Raudna jõkke, kraavidest lääne poole jäävad siirdesood degradeeruks, suure sademete hulga või lumesula korral oleks soost põhja pool olevatel madalatel aladel üleujutused intensiivsemad, liikide koosseisud muutuks jpm.

Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitsekorralduskava 2010–2021 nägi ette raba, siirdesoo ja madalsoo veerežiimi taastamised Kuresoos, Valgerabas ja Öördi rabas. Veerežiimi taastamistöö Öördi rabas tegi RMK viis aastat tagasi. Nüüdseks on see kutsunud esile vastakaid arvamusi. Kaitsekorralduslikust eesmärgist lähtuvalt on tulemus kindlasti edulugu, kuid on ka neid, kes teisiti arvavad ja peavad soo tervendamist hoopis metsade uputamiseks.

Sood seovad olulises mahus süsihappegaasi ehk talletavad süsinikku. Sood on olulised elupaigad nendega seotud liikidele, tähtsad mageveereservuaarid jpm. Kuigi sood katavad meie planeedi maismaast vaid umbes 3%, sisaldub sooturbas ligi 20% kogu muldade süsinikust. Euroopa soodes on talletatud ligikaudu viis korda rohkem süsinikku kui metsades. Turba teke soodes saab toimuda vaid siis, kui veetase on kõrge. Veetaseme alanedes hakkab turvas lagunema ja süsinik süsihappegaasina atmosfääri eralduma, mõjutades kogu maailma süsinikubilanssi ja kliimat. Mingisugusekski võrdluseks võib tuua, et Eesti kuivendatud soodest ja turbatootmisaladelt eralduva CO2 kogus ületab mitmekordselt meie transpordivahendite CO2 emissiooni.

12.09.2024 Sakalas ilmunud loo „Poolsada hektarit surnud puid näitavad Soomaal soo taastamise edu“ ja sellele ridamisi järgnenud peamiselt kriitilistest arvamuslugudest ajendatuna võtsin ette retke ühele osale n-ö uputatud metsadest või ehk hoopis kunagi rikutud ja nüüd taastatud veerežiimiga, edukalt tervenevale soole. Mitmetest arvamuslugudest on jäänud kõlama justkui mets on püha ja soo on paha. Küsiks siinkohal, et miks on metsa süsinikuringlus hea, kuid soo süsiniku hoidmine ja talletamine paha? Miks on metsaliigid head ja sooliigid pahad? Miks on prioriteetsete elupaikade, antud juhul peamiselt siirdesoode parandamine paha jne?

Meedias avaldatud muljetavaldavate droonipiltide kõrvale tahtsin näha ka pilti maa pealt. Tegin sumpamisretke soisel, raskesti läbitaval maastikul Öördi raba lõunaossa, idapoolsele kraavile (Kaart 2). Kõpu-Jõesuu maanteelt 1,6 km kaugusel on Eesti pikim, 600 m pikkune pais ja sealt edasi, teest 3,3 km kaugusel on 460 m pikkune pais. Paisude pikkus näitab kui kaugele ulatus aja jooksul lagundatud ja madalamaks langenud turbapind. Lühemate paisude korral oleks vesi hakanud voolama ümber paisu otsa ja suundunud tagasi kuivenduse tagajärjel rabasse tekkinud nõkku. Veerežiimi taastamistöö toimus viis aastat tagasi (2019. a). Kokku rajati Öördi kraavidele 33 turbapaisu.

Kaart 2: Lõunapoolsed kaks suuremat veeala. Kaardil paistavad turbapaisude ees veega täitunud kohad tumedatena. Taastatud veerežiimi tõttu hukkunud puudega alad on aga kogu soo kontekstis väga väikesed, kokku kõigest 0,7% soost. (Üleval paremal on Öördi järv, mille veetaset on sinna kaevatud kraaviga samuti üksjagu alandatud. Järve veetaseme hoidmiseks ja kiire väljavoolu takistamiseks rajasime kraavile põhjapaisu.)

Poleemikat on tekitanud puude suremine taastatud veerežiimiga alal suletud kraavide läheduses. Kas oleks pidanud enne kraavide sulgemist puud maha raiuma ja rahvamajandusse suunama? Küsida nii võib, aga raiuda poleks võimalik, sest tegemist on looduskaitseala sihtkaitsevööndiga, kus majandustegevus ei ole lubatud. Sihtkaitsevööndi metsad ei ole majanduses arvestatav varu. Liiatigi oleks raietöid rabamaastikul väga keeruline teha. See oleks võimalik vaid tugevalt külmunud pinnasel.

Mitmetes väljaannetes ja arvamuslugudes jätsid ajakirjanikud ja autorid mulje justkui vanast ja võimsast uputatud metsast. Nii see paraku looduses välja ei paista. Öördi raba lõunapoolsest surnud metsaalast 80% on ligi 50-aastane, 12 m kõrgune, peenetüveline männik. Vaid kraavide vahetus läheduses on kohti ka vanemate ja kõrgemate puudega. See tuleneb aga pikaaegsest kuivenduse soodustavast mõjust puude kasvule.

Öördi raba lõunapoolsest surnud metsast 80% on kidur, peenetüveline männik.

Vaid kraavide vahetus läheduses on kohti ka vanemate ja kõrgemate puudega. Hukkunud puud paisu läheduses.

Aktiivselt meedias sõna võtnud majandusgurudelt küsiksin, kui rentaabel, otstarbekas ja võimalik oleks peamiselt hakkpuidu, paberipuu ja vähemal määral peenpalgi kokkuvedu soost, kus iga koorma puhul tuleks sõita 5 km tüseda turbakihiga sohu ja siis koormaga 5 km välja? Iga koorma puhul tuleks 10 km sõitu. Seda kahjumlikku tööd oleks võimalik teha muidugi juhul, kui tegemist ei oleks kaitsealaga.

Varem või hiljem puud surevad niikuinii. Kuivenduskraavide säilitamise korral laguneb puitmaterjal aeglaselt, osaledes süsinikuringes, samas pakkudes teatud ajaks elupaika surnud puudega seotud liikidele. Suletud kraavide korral jääb aga puit osaliselt lagunemata, mattudes sohu või muutudes puuturbaks.

Kuivendamata rabas kasvab turbakiht 1–1,5 mm aastas. Soo on ainuke maismaakooslus, kus süsinik seotakse ja talletatakse. Seda tulemust ootame ka taastatud veerežiimiga soodes. Hästi on näha  alanud tugevat turbasammalde pealekasvu kraavide kõrval, mis näitab soo tervenemist ja  tõepoolest  edulugu.

Eestis on kuivendusega rikutud 1,3 miljonit hektarit soid. Taastatud veerežiimiga soid on 20000 ha. Mõistatuslikuks jääb, et miks soode taastamine vähem kui poolel protsendil Eesti maismaast tundub mõnele nii valulisena. Pealegi ei asu need taastatud sood ühes punktis, vaid hajutatult üle Eesti. Eesmärk on ju ikkagi taastada seda, mis on kunagi rikutud.

600 m pikkusel paisul. Kui varem valgus vesi soost kraavi ja liikus kraavi kaudu kiiresti soost välja, siis nüüd hajutakse vesi soo pinnale ning soost välja valgumine toimub pika aja jooksul.

460 m pikkusel paisul. Pais on taimestunud ja suunab vee laiemale soo pinnale.

Vaade soolt kraavile. Taamal paistab kraavi lähistele kasvanud kõrgemate, nüüdseks surnud puude viirg. 

Kraavi kõrval "uputatud mets". Majandamise mõttes polnud just kuigi kõrge väärtusega.

Kraavi kõrval, vahetult paisu juures "uputatud mets".

Kraavist natuke maad eemal pakub soo ohtralt jõhvikaid ja on kasvukohaks kaitsealusele kuradi-sõrmkäpale.