RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
22. juuni, 2022

Kukeseened graafiku järgi

Seente ilmumise aja ennustamine või ettenägemine on tänamatu ja, ma ütleks, võimatu ülesanne. Kui soovite seenejumala naerma ajada ja teil on vastupandamatu soov mängida oraakli rolli, võite muidugi proovida, kuid see on pigem nagu karikakra pealt ennustamine. Olen selles korduvalt veenduda saanud. Seened on ettearvamatud olendid! See on fakt!

Tekst ja fotod: Anatoli Tarassov

 Suhtelise distsiplineerituse poolest eristuvad ehk teataval määral ainult kukeseened. Selle suguvõsa esimesed esindajad, täpsemalt hariliku kukeseene (Cantharellus cibarius) avastasin sel aastal 18. juunil.


Ja siin on minu kukeseente avastamise ajad aastate lõikes, alates 2011. aastast:

2011 – 23. juunil
2012 – 23. juunil
2013 – 10. juunil
2014 – 8. juunil
2015 – 18. juunil
2016 – 30. juunil
2017 – 24. juunil
2018 – 23. juunil
2019 – 15. juunil
2020 – 23. juunil
2021 – 20. juunil


Nagu näete, võib kukeseeni kõige sagedamini leida jaanipäeva eel. Seega võib jaaniööl sõnajalaõie otsijatele pakkuda vahelduseks uut ajaviidet – kukeseente otsimist. Võiks veel lisada, et see annab võimaluse kostitada lähedasi kukeseentest, värsketest kartulitest ja hapukoorest roaga (see on minu meelest kukeseente jaoks parim kulinaarne kooslus), kuid minu keel ei paindu esimesi nina välja pistvaid kukeseeni veel seenteks nimetama.


Pisikeste mõõtmete tõttu oleks õigem öelda, et tegemist on primordiumi (ld primordium) ehk seene viljakeha algmega. Korralikuks kukeseeneks muutuvad need tavaliselt mitte varem kui kaks kuni kolm nädalat hiljem. Üldse on kukeseen üks kõige aeglasemalt kasvavaid seeni. See-eest on ta külma- ja isegi pakasekindel. Selle seene leiud novembris, detsembris ja jaanuaris pole sugugi haruldased.


Muid „panniseeni“ pole ma tänavu veel leidnud, isegi mitte viljakeha algme staadiumis. Kuid esimeste kukeseente ilmumine annab mulle lootust, see on omamoodi marker, et peagi ilmuvad ka varasuvised seened (колосовики), mis on oma venekeelse üldistava nime saanud rukki pealoomise (колошение) aja järgi. Te võite selle üle küll naerda, aga rukist pole ma enam oma seenemetsade lähedusest põldudelt leidnud, aina rohkem on rapsi ja kummelit võililledega läbisegi. Niisugused lood... Aga olgu, kuidas on, seenekorjajatel pole vaja meelt heita, suvine ja sügisene seenehooaeg saabuvad paratamatult! Head seenejahti kõigile!


Lisa kommentaar

Email again: