Kukkurtihane (Remiz pendulinus) on Eesti tihastest kõige vähem levinud ja väikseima arvukusega liik, eksikülalised, nagu lasuur- või taigatihane, välja arvatud. Tegelikult on tegu lausa uustulnukaga, kelle esimesed pesad leiti 1950ndatel Kasari ja Pedja luhtadelt. Tänaseks on sellel väiksearvulisel rändlinnul Eestis ligi poolsada pesitsuspaika, piirdudes elukoha valikul varjuliste rannikusoppide ja kinnikasvanud luhtadega ning ulatudes haudepaaride arvult Eesti Ornitoloogiaühingu andmeil 400-600-ni. Eestis on lind oma levikuala põhjapiiril ja rändab sügisel talveks soojemasse kliimasse, et millalgi aprillis pesitsualadele naasta.

Kukkurtihane on tegelikult üksnes tinglikult tihane, sest ta ei kuulu ülejäänud Eesti tihastega samasse tihaslaste Paridae sugukonda, vaid teise sugukonda kukkurtihaslased Remizidae. Oma käitumiselt ja välimuselt meenutab ta küll suuresti nö päris tihaseid, aga oma nime on ta saanud oma iseloomuliku pirnikujulise rippuva pesa järgi. Isaslind ehitab taimekiududest, villast, karvadest, ämblikuvõrgust jms-st, ja mille sisekujunduse eest hoolitseb juba emaslind. Vastupidavasse liikuvasse pessa muneb linnuema 6-8 (enamasti) valget muna, mille haudumine kestab paar nädalat ja järgmise paari-kolme nädala pärast on uus põlvkond kukkurtihaseid valmis juba oma tuules kõlkuvast kodust välja vupsama. Jääb vaid imestada, kuidas neil tormituules laperdavas pesas pea ringi käima ei hakka – või hakkab.