Seenele minnes plaanib kogenud seeneline alati käigu ette ja mõtleb, milliseid seeni ta korjata soovib. Ta teab täpselt, et kui tahta valgeid riisikaid või kuuseriisikaid, tuleb minna ühes suunas, haavapuravikke saab mujalt ja tatikuid hoopis kolmandast kohast.  

Miks ei kasva erinevad seened kõik ühes metsas? 

Asi on selles, et seentel on eriline võime moodustada mükoriisat – sümbioosset seeneniitidega kaetud läbipõimunud taimejuuri. Seejuures eelistavad erinevad seened sagedamini just teatud liiki taimejuuri. Näiteks leiab kuuseriisikaid reeglina kuusemetsast ja tatikuid männimetsast.  

Kogenud seenelised teavad neid seente iseärasusi ja valivad metsas just selle raja, mis neid soovitud seenekohani – tatikute või kukeseente juurde – viib. 

Haavapuravikke leiab metsas üsna tihti ja neid oskavad isegi lapsed eristada. Haavapuravik moodustab mükoriisat haabade, kaskede ja pajudega ning seetõttu meeldib talle leht- või segamets. Tihti eelistab ta just haavikuid – sealt ka nimi haavapuravik. Sealt tulebki teda otsida. 

Tegelikult on mitmeid haavapuravike teisendeid, mis kuuluvad perekonna Leccinum alla. Pruuni või valge kübaraga seened eelistavad kase- või kuusemetsa, kuid enim tuntud punapuravikule meeldib kõige rohkem haavik ja muu lehtmets. Punapuravik on suurepärane seen, jäädes kvaliteedilt vaid pisut kivipuravikule alla. Ta sobib ideaalselt supi sisse, panni peale või marineerimiseks.  

Mulle maitseb ta aga soolatult. Kui punapuravikku kupatada ja seejärel külmast peast koos sõstralehtede ja küüslauguga soolata, siis nädala pärast te keedukartuli juurde paremat kaaslast ei leia.  

Võtame näiteks pihkase liimiku, millest oleme juba rääkinud. Teda tuleb otsida kuusemetsast, kuid tema sugulast, männiliimikut, kohtame pigem männimetsas. See seen, olgugi et vähetuntud, ei jää maitseomadustelt puravikule alla. 

Kirjule põdramokale meeldib aga okaspuu- ja eriti männimets. Neid seeni kohtab reeglina suurte kogumitena ja neid loetakse tinglikult söögiseenteks, kui seened on noored. Nende spetsiifiline aroom ei kao isegi pärast kupatamist ja see ei pruugi kõigile meeldida, kuid väikeses koguses saab neid kasutada maitselisandina. 

Kui te ei ole põdramoka määramisel selle kübara järgi kindel, siis selle alumine pool on kaetud tuhandete nõeljate narmastega, mis peaksid kahtlused hajutama.

Põdramoka kõrval võib tihti kohata huvitavat seent, mida varem peeti isegi põdramoka sugulaseks, kuid selles veendumiseks tuleb pikali laskuda ja suurendusklaas välja võtta. Selle seene nimi on Pecki kübarnarmik. 

Tema ebaharilik välimus on loonud tema jaoks palju erinevaid nimesid: ploomiga aedmaasikas, veritsev hammas, saatana hammas või pirukaseen – mida iganes kellegi fantaasia välja mõtleb.

Need tunduvad tõesti veritseva hamba moodi olevat.

Arvatakse, et need meeldiva lõhnaga punased viskoossed tilgad seene pinnal ahvatlevad putukaid, kes neisse kinni jäädes seal lahustuvad ja niiviisi seent toidavad. Selle arvamuse kinnituseks märkasin ma ühel neist seentest tilga sees sipelgat.

Tõepoolest meenutab ju pirukat, eks ole?

See seen ei ole kibeda maitse tõttu söödav. Seevastu on kindlaks tehtud, et seenes sisaldub aine, mis pärsib vere kiiret hüübimist ja trombide teket.

Hydnellum on küllaltki levinud seen, kuid inimesekõrguselt vaadatuna on need erepunased tilgad märkamatud. Need verevad pisarad on tal olemas ainult teatud ajal arengu jooksul. Eemalt näeb see välja nagu tavaline väike põdramokk. Täpselt nii – juba paari päeva pärast on need seened heleda kübaraga ja ilma verevate tilkadeta. 

Septembris on metsas palju seeni. Kui mõni on metsas aga esimest korda või pole ta kindel, mis suunas minna, siis võib külastada RMK veebilehel olevat lehekülge, kus on loetletud kohad, kus saab lisaks toredale ajaveetmisele ka seeni otsida. Ärge siis unustage metsas otsingusuunda muuta (pidage kompassi meeles!) – kuusikust haaviku suunas, männikust kaasikusse – ja saategi oma korvi palju erinevaid seeni.