Lahepera järv asub Alatskivi kandis kohe Peipsi järve ääres ja on kunagine Peipsi järve laht, mis nüüd on järvest künnisega eraldatud. Lahepera järve ühendab Peipsiga vaid ca 300 m pikkune Lahe jõgi, mis looduslikus sängis on ca 10 m laiune. Järve pindala on üle 100 ha, järve keskmine sügavus on 2,4 m, järve põhi on kaetud väga paksu järvemuda e. sapropeeli kihiga, mis ulatub 8-9 meetrini. Järv on madal ja otseselt sõltuv Peipsi veetasemest.
Järvel on  kaitsealuste liikide elupaigana ja loodusliku veekoguna looduskaitseline väärtus. Kalaliikide toitumis- ja kudealana kalanduslik väärtus. Aeg-ajalt kerkib üles huvi ka järvemuda kaevandmasivõimaluste osas. Kohalike ja kalameeste jaoks omab järve Peipsiga ühendav väike Lahe jõgi tähtsust kui võimalus paadiga liikuda Peipsile ja vastupidi. 

Kalastiku seisukohast on peetud kõige olulisemaks Lahe jõe setetest puhastamist, et kalad ei jääks veevaestel suvedel ja talvetel madalasse järve lõksu. Sellest johtuvalt algatas RMK 2012 aastal Lahe jõe setetest puhastamise projekteerimise. Projekti koostas OÜ Maa ja Vesi ja enamuse töödest teostas Ruttar Roo. Projektini kahjuks ei jõutud, kuna uurimustööde järel leiti, et töödega tekkiv võimalik kahju võib olla suurem kui potentsiaalne tulu. Kuna sellest uurimustööst pole avalikult  räägitud, siis panen siia mõned väljavõtted sellest.

Uurimispiirkond. Kollased täpid on mõõtmispunktid.


Lahe jõe pikiprofiil. Maanteesillast Peipsini on toodud sängi keskkoha pikiprofiilile lisaks mõlema kalda lähedal asuva põhja profiil, kuna jõe laius on seal üle 30 m.


Suuresti ülalolevast pildist lähtuvalt jõuti uurimustöö lõpuks järgmistele järeldustele. Väljavõte projektist:

2.5 Lõppjäreldused

1. Teadaolevalt on Lahepera järv toiminud seni kalade kudemis- ja elupaigana sadu aastaid. Puuduvad andmed kalade massilise hukkumise kohta.

2. Mõõdistamistööde aegne veeseis Peipsis ja Lahepera järves 30,04 m – 30,05 m on ligilähedane Peipsi pikaajalisele keskmisele 30,00 m. Sellest kõrgemate ja ka 60-65 cm madalamate veeseisude korral on kalad seni pääsenud ja pääsevad ka edaspidi vabalt mõlemas suunas liikuma. Küll võib aga 60-65 cm madalamate veeseisude korral olla takistatud või katkeda hoopiski paatidega liikumine järvede vahel.

3. Lahe jõest kavandatud setete, sisuliselt jões olevate nn „künniste“ eemaldamisega muudetakse Peipsi äärmiselt madala veeseisu ajal jõgi praktiliselt kuivaks nireks. „Künniste“ olemasolul säilivad nende taga sügavama veega jõelõigud. Pealegi on sellise kriitilise olukorra tekkimine õhkõrn, seni 90 aasta jooksul 1 kord 1964.a.

4. Mitte mingil juhul ei tohi likvideerida jõest selle järvest väljavoolul (profiilil I-I) olevat „künnist“. Pigem tuleks siia lähedusse edaspidi kavandada õhukeseseinaline paisülevool koos kalapääsuga kalade elutingimuste parandamiseks järves.

5. Uurimistööde algstaadiumis kavandatud setteeemaldustööde variantlahendused on töömahukad, tehnoloogiliselt raskesti teostatavad, maksumuselt kallid, pealegi kaheldavad, kuidas loodus neid  „omaks“ võtab.

Punktis 4 viidatud profiili asukoht on toodud alloleval skeemil. Sislislet asub see Lahe jõe alguses, nö. esimesel käänakul.


Peipsi teadaoleva madalaima veeseisu kordumisel oleks Lahepera järve keskmine sügavus vaid ca 0,5 m ja suurel pinnal paljanduks ka järve põhi. Kui nüüd profiilil I-I olevat künnist madaldada, siis see võib tähendada järve täielikku kuivamist ekstreemsetel aastatel.
Suhteliselt loodusliku geomorfoloogiaga järvede ja nende väljavoolude muutmist tuleks isegi, kui see võib teatud liigirühmadele (hetkel kalastikule) hüpoteetilist kasu tuua. Enamus Eesti järvedest on juba looduslikult sega- ja rohketoitelised ning nende kinni kasvamine ja kujunemine sooks on looduslik protsess. Julgeks arvata, et sageli tuuakse liiga kergekäeliselt süvendustegevuste ettekäändeks, et järve veepeegli kahanemise peamiseks teguriks on kunagine ulatuslik toitainete sissekanna. Põhjused võivad olla sageli oluliselt kompleksemad (hõlmates maatõusu, valgala kraavitust, kallastel toimunud ekstensiivset maakasutust jne).

Looduskaitses on looduslikes kooslustes esinevate elupaikade ja liikide kaitsmisel üks suurimaid ohte, kui hakatakse kramplikult ja kunstlikult säilitama mingit konkreetset seisundit  ning "tuunima" elupaiku spetsiifiliselt ühe-kahe liigi jaoks. Sellise lähenemise puhul ütleb looduskaitse lahti ühest elussüsteemide põhilisest omadusest - dünaamilisusest ja mitmekesisusest. Looduslikud kooslused on oma olemuselt (sh liigiliselt koosseisult) alati dünaamilised ja seda peab looduskaitses olema valmis aktsepteerima, ükskõik kui kole see võib kellegile "teadjale" tunduda. Selle ignoreerimine on õigustatud ainult väga erilistel juhtudel, kui meil on tegemist näiteks elupaikadega, mida alalhoidvad looduslikud protsessid on inimese poolt jõuliselt alla surutud (nt. liivikuid tekitavad suured metsapõlengud jne). Samuti tuleks oluliselt rahulikumalt suhtuda olukordadesse, kus kunagise inimtegevuse mõjul kunstlikult (või ka konkreetsele looduslikule suktsessioonifaasile omaselt) kõrgele tõusnud populatsioonide arvukused langevad nende elupaikade edasise arengu käigus tagasi oma loodusliku varieeruvuse piiresse või kaovad konkreetsest kohast üldse. Eriti jube muidugi on siis, kui see kaduja juhtub olema mõni ilus lill või kulinaarselt ahvatlev kalaliik!