Hoovis murtud väikesest vahtraoksast tilgubki juba päeval mahla ja hommikuti on seal otsas olnud jääpurikas, näsiniin punnitab juba õienuppe, kui on veidigi plusskraadides päev, rongad kurameerivad ja teevad sombuse taeva all mängulendu... Midagi juba on, mida ette näidata meie sügavate juurtega rahvaspordis, mille sisuks on kevade märkide otsimine.


Paaril-kolmel viimasel päeval olen näinud Keila jõe luhtadel-põldudel sellel aastal esimest korda orast nosivaid laululuiki, linde on siin väikestes salkades omaette üle poolesaja. Need laululuiged on kindlalt saabunud siia lõuna poolt ega ole nende väheste seast, kes on jäänud meile talvituma.


Ehk veebruari viimane nädal toob siia esimesed luurajad – hallhanedki. Eks sookurgigi on mõne aasta eest veebruari viimasel nädalal kuuldud ja nähtud. Üks mis kindel, homme on kevadele lähemal kui täna.