Konverentsi korraldasid eelpoolnimetatud ühing, Tartu Ülikool ja Pärandkoosluste kaitse ühing. Rohkem infot leiab https://sere2024.org/.


Osales 674 inimest 47-st riigist. Konverentsi raames viidi külalised 25-le erinevale ekskursioonile Eesti loodusesse. Tehti 390 erinevat ettekannet, esitleti 84 postrit, viidi läbi 10 töötuba jne.

Tegemist on kahtlemata ühe suurema looduskaitset ja spetsiifiliselt looduse taastamist käsitleva konverentsiga. Osalejateks teadlased paljudest erinevatest ülikoolidest, riigiasutuste esindajad, looduskaitsjad, eraettevõtete esindajad jne.

Konverentsi põhiteemaks nagu pealkirigi ütleb oli looduse taastamine nii teoorias kui praktikas. Taastamine eeldab juriidilist raamistikku ja loomulikult teadmisi ning uuringuid. Väga sageli on vajalik teha ka rohkelt selgitustööd taastamise vajaduse kohta. Kõike seda käsitlesid need 390 ettekannet, mis konverentsil tehti.


Euroopa Liidus on käesolev aasta murranguline, sest veebruaris võeti vastu uus looduse taastamise määrus. See kohustab liikmesriike taastama 2030. aastaks vähemalt 30% ELi ökosüsteemidest ning 2050. aastaks 90% taastamist vajavatest elupaikadest. Eelkõige keskendutakse Natura 2000 aladele, aga mitte ainult. Riigid peavad koostama riiklikud taastamiskavad, kus kirjeldavad, kuidas kavatsevad määruse eesmärgid saavutada.

Põllumajanduslike ökosüsteemide hindamiseks on välja töötatud mitmeid põnevaid indekseid, mis võivad esmapilgul isegi naljakad tunduda, aga sisuliselt on tegemist vägagi konkreetsete mõõdikutega. Näiteks peavad liikmesriigid põllumajanduslike ökosüsteemide elurikkuse suurendamiseks parandama omal valikul kahte kolmest järgmisest näitajast: rohumaaliblikate indeks, mitmekesiste maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaal ning orgaanilise süsiniku varu mineraalsetes põllumuldades. Lisaks tuleb parandada põllulinnuindeksit, sest lindude olukord näitab hästi ka elurikkuse üldist seisu.

2030. aastaks peavad EL liikmesriigid taastama 30% turbaaladest (vähemalt veerand tuleb nö. taassoostada), 2040. aastaks 40% ja 2050. aastaks 50% turbaaladest.
Lisaks nõuab määrus mitme metsaökosüsteemide näitaja parandamist ning kolme miljardi puu istutamist. Liikmesriigid peavad samuti taastama vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba voolu ning tagama, et riigis ei vähene linnade rohealade pindala ega puudega kaetud alade kogupind.


Kõigi nende eesmärkide juures tekib tahes tahtmata küsimus, et kuidas seda rahastatakse ja kas see ennast üldse ära tasub? Tasuvuse osas on tehtud arvutusi ja tulemuseks on see, et uus määrus on ELile majanduslikult väga kasulik, sest iga looduse taastamisse investeeritud euro toob tagasi 8-38 eurot. Rahastamisel on olulisim roll kahtlemata EL erinevatel fondidel. Aga panuse peavad andma kindlasti ka liikmesriigid ise ning loodetakse ka eraettevõtjate peale.

Kindel on see, et looduse taastamine on tõstetud ELis üheks prioriteediks ja tegevused selles valdkonnas jätkuvad aktiivsemalt kui varem.





Ahti Bleive
looduskaitseosakonna projektijuht