Tunamullusest mäletame - siis olid selles mägralinnas kolm poega, keda nägime esimest korda alles suve lõpupoole, kui nad olid juba noorukieas ning vaid natuke vanematest väiksemad ja sihvakamad. Kevadel ega suvel ei näinud kogu mägrakaamera ajaloo jookul kordagi väikseid poegi.

Mägrakaamera paigaldamisel tuli jälle see sama mõte ja küsimus: kas seekord poegi näeme? Või kaovad nad jälle märkamatult nagu tina tuhka mai lõpus teadmata suunas nii, et neid kordagi ei näe. Pojad peaksid sel kevadel ju olema, sest mägrad poegivad üle aasta ja see kevad on neile loomadele selles mägralinnas just poegimise aasta. 

Nüüd juba striimimise kolmandal ööl näidati meile kutsikad ära, küll põgusalt ja hoopis teisel moel, kui ehk oleksime oodanud. Kõigepealt tuli üks mäger, priske ära kääksutatud kärnkonn hammaste vahel, sellega läks urgu. Kella kahe paiku öösel kostus urust esmalt kigisevat ja rahulolematut häälitsust ja veidi hiljem puges august välja mäger pisike trulla kutsikas lõugade vahel, teise poja viis ta minema veerad nelja ajal öösel. Üks versioon on, et loom viis arvatavasti äsja silmad avanud kaks poega sama mägralinna servas olevasse päiksele avatud urgu, kuhu oli värskelt kuiva kulu sisse veeretatud või siis viis hoopis ca 50 m kaugusel olevasse veidi väiksemasse künkasse, kus asuvad mahajäetud ilmega urud. Võib ju olla ka kolmas võimalik paik aga sellest ei tea miskit.

Vaatame siis, kas vähemalt kaks mägrapägalikku tulevad end näitama ka omal jalal enne veel kui suureks saavad. 

Neid möödunud ööl aset leidnud sündmusi saame siit videost järelvaadata.