Maikuu seened
Elutsükkel looduses kordub igal aastal ja ikkagi on iga uus kevad millegi poolest omanäoline ja eelmistest erinev. Kui näiteks varasematel aastatel arenes kõik märtsikuust maini ühtlasemalt, siis tänavu näib, et peamised kevadised sündmused koondusid maisse.
Neil päevil näiteks võis õitsevate jänesekapsaste keskel veel märgata sinavaid sinilillede välju, sealsamas kõrval aga rõõmustavad valgete ülaste kõrval silma kollased ülased ja tulikad, õilmitsevad kevadine seahernes ja metskannikesed. Maikellukesedki on juba tulekul.
Ka uus seenehooaeg algas sellel aastal üheaegselt kõigi võimalike kevadiste seentega. Ja kui jääda järjekindlaks, siis tuleks alustada jutustust kevadistest seentest neist, mis tavaliselt ilmuvad enne teisi, kuid neil päevil tundub, et võib metsas kohata korraga kõiki selle aastaaja seenesuguvõsa esindajaid.
Seepärast alustame kohe keskelt, kuna nii metsas kui isegi mõnes aias ilmusid juba nähtavale maikuu kõige tähtsama seene – kevad-võluheiniku – suured perekonnad.
Kevad-võluheinik kasvab alati suurte perekondadena, moodustades rohus sageli nn nõiaringe. Kevad-võluheiniku read ei hakka millegi erilise poolest silma: nende kübarad on beeži varjundi või laikudega valged, viljalihal on aga kummaline jahu meenutav lõhn.
Kevad-võluheinikuid korjates peab olema kiire, sest nende vastu tunnevad vägagi huvi ka seeneussid ja seepärast ei õnnestu just tihti leida täiesti puhtaid seeni.
Toiduks valmistamise ajal
ei lõhna kevad-võluheinikud just meeldivalt, kuid pärast keetmist lõhn kaob ja
praetult on see seen erakordselt maitsev.
Samal ajal ilmub metsa veel
mitut liiki seeni, mis sarnanevad kevad-võluheinikuga, näiteks mitmesugused punalehikud,
mille hulgas on nii söödavaid kui mürgiseid, seepärast tuleks kogemusteta
seenelistel neid korjates kindlasti nõu pidada teadjamate ja spetsialistidega.
On selge, et nii tuleb
käituda igal juhul seenemääramise väiksemagi kahtluse korral. Näiteks ka
kottseeni korjates, mille hulgas on samuti nii söödavaid kui mürgiseid seeni.
Tõelised seenelised ootasid muidugi kannatamatult peamiste kevadiste kottseente, nimelt mürklite ja kogritsate ilmumist. Need seened kuuluvad paljudes maades delikatesside hulka, näiteks kuhikmürkel on maitsev ja kergesti äratuntav seen.
Mürklid kasvavad metsaserval,
või väikeses metsatukas, samuti parkides ja aedades. Kui märkasite ühte mürklit,
siis on läheduses kindlasti ka teised ja kui veab, siis saate neid maitsvaid
seeni terve pannitäie.
Sealsamas võib kohata ka
kuhikmürkli lähedast sugulast kurrelit. Seda seent on samuti kerge ära tunda: tal
on pikem jalg, kompaktne kübar ei ole selle külge kinni kasvanud. Kurrelit loetakse
eriti suureks delikatessiks.
Kogritsatega aga, mis
kasvavad kõige sagedamini männimetsas, tuleb olla ettevaatlik: need seened
sisaldavad ohtlikku mürki güromitriini, mis keetmisel lahustub, kuid kõige
kindlam on keeta neid seeni kaks korda ja kummalgi korral visata keeduvesi ära
ning pesta seened läbi.
Kevadkogritsa kübar on
tume ja meenutab peaaju.
Hiidkogritsal on aga heledam kübar ja massiivne jalg, seda loetakse küll vähem mürgiseks, kuid parem on ka sellega mitte riskida, ja kui te juba otsustasite seenedelikatessi nautida, siis neid valmistades tuleb toimida samuti nagu kevadkogritsatega, keetes seened mitu korda läbi ja valades vee ära.
Metsas tasub praegu tähelepanelikult jalge ette vaadata, et mitte juhuslikult mõne veel tähelepandamatu kottseente esindaja peale astuda – näiteks sellisele kortsus „liuale“ ehk liudkogritsale. Liudkogrits ehk ketas-kogritsliudik on kõige viljakam pärast lumerohkeid talvesid, seepärast võib seda tänavusel kevadel meie juures männimetsades kohata igal sammul.
On ilmselge, miks on see seen saanud oma nimesse epiteedi „ketas“.
Liudkogrits on mürklite
ja kogritsate sugulane ja kasvab umbes samasugustes kohtades kui needki, seda
seent loetakse samuti tinglikult söödavaks, niisiis tuleb temagagi köögis
käituda samamoodi nagu teiste kogritsatega.
Inglise keeles nimetatakse neid seeni mõnikord seakõrvadeks (Pig’s Ears), mis on täiesti vastavuses nende väljanägemisega.
Tõepoolest, tänavuses
maikuus on kõik läbisegi: veel praegugi leiab metsast ühtesid esimestest
kevadseentest – harilikke karikseeni –, kuigi nende aeg peaks ammu möödas olema.
Kui aga keegi soovib millegagi kaunistada värvitutest kevad-võluheinikutest
valmistatud rooga, siis on selleks raske välja mõelda midagi paremat kui söödavad
karikseened.
Kui lisada siia veel ühed seened, mis ilmuvad neil päevil kändudele, siis muutub ebatavalise maikuu pilt veel huvitavamaks. On ju külmaseentega sarnanev suits-kollanutt hea söögiseen tavalisem hoopis sügisel.
Tänavu on tõepoolest huvitav maikuu. See ei rõõmusta meid seni küll hea ilmaga, aga kui jääda ootama, millal soojaks läheb, siis võib mööda lasta tükikese elust, kuid elu on kahjuks niigi lühike.
Nii et metsa!
Lisa kommentaar