Eestit tabanud lusitaania teeteo (Arion lusitanicus) invasiooni kõrval on tähelepanuta jäänud meie oma nälkjaliigid must seatigu (Limax cinereoginer) ja suur seatigu (Limax maximus).
Kui lusitaanlane on invasiivne võõrliik ja ohtlik aia- ning põllukahjur, siis must seatigu on igati ontlik ning täiesti ohutu loomake, kes toitub langenud lehtedest, seentest ja vetikatest ning keda teie aiasaadused üsna külmaks jätavad. Nii võibki meie omamaist musta seatigu kohata pigem niiskel kõdusel metsarajal, mis aga ei tähenda, et ta sobivate asjaolude kokkulangevusel aeda sattuda ei võiks. Seega, enne kui te nälkjat nottima hakkate, olge kindlad, mis liiki nälkjaga tegu on.
Must seatigu on musta mantlikilbiga suur nälkjas, kelle seljal on paar heledamaid (tinglikult valgeid) vööte. Suur seatigu on samuti suur nälkjas, aga tema mantlikilp on efektselt kirju (pugalik). Lusitaania teeteo värvus varieerub punakas-oranži ja tumepruuni vahel, talla servas võib esineda tumedamaid ja heledamaid vööte. Tema lima on reetlikult kollane, samas kui kodumaiste nälkjaliikide lima on värvitu.
See on oluline teadmine sel juhul, kui eluka määramine muidu keeruliseks osutub, sest mitte mingil juhul ei tohiks hukata musta või suurt seatigu, ikka ainult võõrliigist aiakahjurit. Lisaks keerab ärritunud lusitaanlane ennast tigedalt kerra, mida seateod teha ei oska.
