Kuigi, kes meie ajal muinasjutte usub? Võib-olla kuulavad lapsed neid endiselt, kuid kahjuks usaldavad täiskasvanud tänapäeval enamasti ainult oma nutitelefone, mis räägivad sageli ka muinasjutte, kuid mitte võluritest, vaid inimeste materiaalsest maailmast.

Tõeliste muinasjuttude jaoks tuleb ikkagi linnakärast eemale minna, nagu me metsa minnes teemegi, veendumaks, et muinasjutud ja legendid ei teki tühjalt kohalt ega kao ajaga, vaid on tänagi elus.  

Kaks aastat tagasi avas RMK Lahemaa rahvuspargis uue Sagadi-Oandu metsalegendide raja, viimasel ajal on selle läbinud juba paljud loodusesõbrad. Siin saab metsalegendidega tutvuda mitte ainult raja äärde paigaldatud raamatukujulisi tahvleid lugedes, vaid neid isegi kuulates, skaneerides QR-koodi. 

Muinasjutte ja legende saab muidugi lugeda ja kuulata ka nutitelefonides, seegi on väga huvitav, aga meie proovime selle teekonna omal käel läbida – mis siis, kui mets tahab meile mõnda muinasjuttu oma keeles jailma QR-koodideta rääkida? 

Näiteks sellest tuletaelast, mis ...

Legendide rada algab kohe Sagadi mõisa juurest ja kulgeb kõigepealt mööda kaunist lepaalleed.

Jalutuskäigul saab hoolega giidi kuulata või tahvlitelt tekste lugeda või mustikatega maiustada, et kõik metsamõnud korraga kätte saada, kuid peamine on siiski, et ei jääks ilma põhiloost, mida mets on juba rändurile sosistama hakanud – selle märkamiseks tuleb vaid kuulatada. 

Siin aga on jalutuskäigu muusikaline saade.

Ükskõik, millisesse suunda minna, legendide raja leiab kõikjalt.

Järsku lendab otse sinu ees oksale kaunitar, kelle metsavaimud on lehmaks muutnud. Proovi ta loitsust vabastada!

Või tõkestab tee kohutav madu!

Tee aga viib ja meelitab: „Mine sinna, ei tea kuhu!“

Neile, kes kohe metsa sosinat ei kuule, on rajal palju vihjeid legenditekstidega tahvlite näol.

Näiteks legend puuraidurist.

Noh, aga see, kes ei loe ega kuule, saab oma silmaga näha, kuidas metsas elustuvad legendid puuraidurist.

Põgeneme hullu puuraiduri eest mustikatega männimetsa.

„Metsas kostis puuraiduri kirve häält...“

Ei, seekord ei ole tegemist puuraiduriga – koputab rähn, kuid mitte lihtne, vaid kolme varbaga! Kasulik rähn, metsasanitar.

Kõik teavad, et seened on metsa salajased asukad, kes oskavad võluda. Ja nii me kohtasimegi ka seekord oma rajal ebatavalisi seenolendeid. On isegi kuidagi imelik öelda, et see seen on söödav – tundub, et pigem võib ta ise kellegi ära süüa.  

No loomulikult saavad ebatavalises metsas, mida läbib legendide rada, kasvada ainult ebaharilikud seened!

See polegi tavaline seen, vaid limak – ei loom ega taim, vaid salapärane olend, mis elab oma kavalate seaduste järgi ja kannab muinasjutulist nime Fuligo.

Teine salapärane limak kannab nime hundipiim või kratisitt.

Oo, siin, tundub, on lõpuks ometi üks normaalne seen!

Kuid ärge kiirustage rõõmustama: see on seen, mis võib kogu teie roa rikkuda – on ju temagi pärit haldjametsast. See on sapipuravik – juba nime järgi on selge, et parem on temast mööda minna.

Aga sel ajal, kui me võlumetsa seeni tundma õppisime, ilmus tihnikust välja tõeline haldjas. Ma ei teadnud, et nad siin on.

Ja mitte ainult haldjad, vaid ka muud olendid. Nümfid? Ma pole kindel nende metsakaunitaride nimedes, aga tuleb välja, et nad elavad siin. Niisiis on nad meie metsades õnnelikud.

Ja see on suurepärane!

Kunagi siin eraldas see kiviaed metsa ja põldu, aga nüüd on mets lõpliku võidu saanud, aed on samblasse kasvanud ja muutunud osaks metsast. Mets võidab!

Mis sammas see metsas on? See on nn soolasammas, metsnikud aitavad metsaelanikel niiviisi täiendada menüüd naatriumi ja klooriga, mida tavapärases toidus napiks jääb.

Lõunamaades, meenub, elasid vanasti mitmesugused faunid, huvitav, kas neid leidub seal ka praegu? Meie metsades on säilinud veel palju sellist, mis on mujal maailmas juba haruldaseks muutunud. Tõenäoliselt ei ole me metsale ülemäära liiga teinud.

See metsaelanik siin sarnaneb väga mõne muistse fauniga, kes on mujalt ammu kadunud.

Ja mis ehitis see on? Metsaelanikel on omad ohud.

See huntidele, rebastele ja kährikutele mõeldud lõks on labürint, mille uksed avanevad ainult ühes suunas. Kes sinna läheb, see enam tagasi ei pääse.

Nüüd on aga meie legendide rada otsa saanud ja nii sai lõpu ka õnnetu puuraidur.

Kuid sellega metsaretked ei lõppe.  

Meil võib olla järgmisel korral ees veel palju muinasjutulisi metsalugusid. Sellega on samasugused lood nagu loteriiga (et võita, tuleb vähemalt pilet osta) – selleks, et oleks lootust metsasaladusi ja legende kuulda, tuleb sagedamini metsas käia.

Kogu sellest loost peame meeles pidama iidset õppetundi: kuigi muinasjutt võib olla luiskelugu, leidub selles alati ka tarkuseteri.

Metsalegendides on inimesed alati rõhutanud üht tähtsaimat elureeglit: ära kahjusta elavat ja ta vastab sullegi headusega.