Tekst: Ain Kütt, RMK Sagadi metsakeskuse muuseumi juht
Fotod: RMK Sagadi metsakeskuse muuseum
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Uue, värske ilme ja sisuga metsamuuseumi avamise puhul ongi paslik meenutada neid nelja eelnevat, üsnagi erisugust ekspositsiooni.

Metsamuuseum avati pidulikult Sagadi mõisa härrastemajas 26. juunil 1987. Kaks aastat varem oli NSV Liidu metsanduse kõrgeim juht Aleksei Zverjev Eestit väisates külastanud muu hulgas Sagadit ning püstitanud eesmärgi avada muuseum suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks ehk novembriks 1987. Kui tõsiselt siinmail seda võeti, on iseasi, igal juhul eesmärk täideti, kuid koos sellega läks tööde lõpetamisega kiireks ning selle tagajärjel kannatas esmajoones muidugi kvaliteet. Tegelikult olid avamise ajaks mitugi olulist ekspositsiooniosa lõpetamata. Oli see nüüd halb enne, aga sama on kippunud korduma ka hilisemate ekspositsioonide puhul.


Ettevaatlik algus
Uue muuseumi metsanduslik põhiekspositsioon oli jagatud seitsmeks temaatiliseks plokiks ja kandis tugevalt oma aja pitserit. Valdavalt kajastas see ametkondlikku metsandussüsteemi ning ajalooline pool, eriti muidugi Nõukogude ajast varasem aeg, oli jäetud üsna tähelepanuta. Märkimisväärselt oli rõhku pandud metsanduslikku haridust puudutavale osale, seda kajastas koguni kaks eraldi plokki. Terve ekspositsioon oli eestikeelne, hiljem lisati osalt venekeelsed tõlked. Ajastule omaselt olid algul pea kõik stendidele kantud tekstid kirjutatud käsitsi, kasutati nii trafarette kui ka kalligraafilist kirja. Viimaste puhul tegi see keeruliseks muudatuste tegemise, kuna kirjutama pidi ühtluse huvides alati üks ja sama inimene. Aeg näitas, et seda ei suudetudki.

Esemelisest materjalist eksponeeritust oli palju tolleaegset ning oli igapäevases metsanduses veel aktiivses kasutuses. Ajaloolise osa kesisuse üheks põhjuseks oli ka metsamuuseumi tollane üsnagi kaootiline kogumispoliitika, mille tulemusena sattus muuseumikogusse üksjagu sõna otseses mõttes prahti. Nii tehniliselt kui ka ülesehituslikult oli ekspositsioon väga sarnane teiste tollaste ametkondlike muuseumitega ning uudsust ja modernsust oli vähe. Nagu näha ka külastajate tagasisidest, oodati pisut enamat. Suurimat elevust tekitas vaatajates metsameeste mundrite väljapanek ja siin oli peasüüdlaseks üks kipsmannekeen, kelle nägu oli äravahetamiseni sarnane ei kellegi muu kui Leonid Brežneviga.


Härrastemaja pööningul asunud topistekogu vaieldamatuks täheks oli ühel jalal seisev kurg, kel oli kombeks end külastajate ees tihtipeale efektselt küljeli visata.

Ei metsamajandusele!
Ajad muutusid ning muutmist vajas ka metsamuuseum. Vaba riigi tulek tõi vajaduse hoopis teise ülesehituse ja loogikaga ekspositsiooni järele. Tegelikult oli juba esimestel tegutsemisaastatel selgunud, et muuseumi väljapanek on ajale jalgu jäänud ning härrastemaja võimalused ei luba avada metsanduse temaatikat kogu oma põhjalikkuses. Nii küpses plaan rajada metsamuuseumile päris uus oma hoone ja selleks langes valik mõisakompleksi idaküljel asuvale platsile, kus asunud mõisaaegne karjakastell oli 1939. aastal tulekahjus hävinud.


Valmivasse majja hakati uut ekspositsiooni kavandama 1994. aastal ja sellest kujunes üks suur vastuolude jada. Esmalt tõmmati plaanist maha uue maja teisele korrusele plaanitud jahindusväljapanek ning sinna otsustati rajada hotellitoad. Seejärel moodustati metsamuuseumi arengugrupp, mida kutsuti juhtima Hendrik Relve. Pärast tuliseid vaidlusi valmis uue ekspositsiooni kontseptsioon, mis erines varem kavandatust märkimisväärselt. Metsamajanduse ja selle ajaloo käsitlemine muuseumis sai veto. Võeti suund metsabioloogiliste teadmiste süvendamisele – metsaloodusmuuseumile.

Loodusteema kammitsas
Uus metsamuuseumi ekspositsioon uues majas avati pidulikult 22. aprillil 1996. Tegemist oli esimese taasiseseisvunud Eestis ehitatud muuseumimajaga. Nagu eelnevalgi korral jäi ekspositsiooni ülespanek viimasele minutile. Koostetööd algasid alles märtsis, parasjagu segadust külvas üsna viimasel hetkel Rootsist saabunud humanitaarabi, mille hulgas oli hulk vitriine, eksponeerimisvahendeid ning ka erinevaid metsandusteemalisi plakateid, esemeid ja õppevahendeid. Kuna just viimaseid oli suur soov kindlasti välja panna, pidi selleks jooksu pealt jälle muutma algset eksponeerimisplaani. Uus ekspositsioon erines vanast kardinaalselt, sealt toodi üle vaid kaks plakatit. Moodsa lahendusena puudusid ekspositsioonis tekstistendid, rõhk oli fotodel ja esemetel. Palju toodi sisse looduslikku materjali, seda nii puuliikide näidiste kui erinevate samblike, sammalde, puuseente ja muu metsaelustikuga seonduva kujul.

Arvestades tollaseid kesiseid võimalusi trükitehnika kasutamisel, valmisid paljud stendid, kujunduselemendid ja kõikvõimalikud tabelid-graafikud kunstnike originaaltööna. Kõik see lisas ekspositsioonile nii isiku- kui ka omapära, kuid muutis samas väljapaneku üsna haavatavaks, sest asendust või täiendusi teha osutus ülimalt keerukaks. Tulemuseks oli, et just arvandmetega ekspositsiooniosad kippusid ajast aina enam maha jääma. Lisaks ei andnud oodatud tulemust viimasel hetkel sisse sobitatud Rootsist humanitaarabi korras saadud plakatid, mis pildiliselt olid kahtlemata efektsed, kuid mõjusid võõrana, seistes kõrvuti kohapeal käsitsi joonistatud stendidega ega sobitunud seega kõige paremini üldisesse keskkonda.


Siiski oli uus ekspositsioon suur samm edasi ja tõstis oluliselt külastajate arvu. Kui esimene ekspositsioon mõisa härrastemajas suutis parimatel aastatel meelitada kokku umbes 12 000 külastajat, siis aastal 1997 oli külastajaid juba rohkem kui 27 000. Järjekindlalt oli kasvanud välismaiste külastajate osakaal, tõustes uue aastatuhande algul juba 40%-ni külastajate koguarvust.

Raskuste kiuste
Uue aastatuhande alguseks oli selge, et Sagadi mõisa areng turismiobjektina ei saa olla võimalik ilma korraliku majutusteenuseta. Jahindusväljapaneku arvelt loodud 28 kohaga hotellipind oli liiga väike ja seda oli vaja laiendada. Küpses plaan ehitada seni metsamuuseumi käsutuses olev esimene korrus täies mahus ringi hotelliks. Muuseumile plaaniti uut kodu üle õue endises ait-tõllakuuris, mis renoveeritigi uueks muuseumimajaks.

Tõsisemad tööd uue ekspositsiooni ettevalmistusega algasid 2005. aasta esimesel poolel. Võeti vastu otsus teha täiesti uus väljapanek ja vana uude majja mitte tuua. Esialgne kontseptsioon nägi ette ajatelje vormingus väljapanekut, mis põhiosas oleks keskendunud metsanduslikule pärandkultuurile. Kava oli ambitsioonikalt suurejooneline, kuid kogu tehtud töö läks tühja, kuna Keskkonnainvesteeringute keskus keeldus ootamatult viimasel hetkel üsna segastel põhjustel ekspositsiooni rahastamisest ning tekkis tõsine probleem, mis edasi saab. Üksmeelselt võeti siiski vastu otsus, et edasilükkamist ei tule, ja asuti kiiruga ette valmistama uut kontseptsiooni, mida oleks võimalik ellu viia nappide omavahenditega. Nii sündiski kolmas metsamuuseumi ekspositsioon, mis hakkas kandma nime „Puudest algab mets“.

Säästuvariant ja vastuolud
Eesti 15. põlispuuliiki tutvustav ekspositsioon „Puudest algab mets“ oli kavandatud ajutise vaheetapina ja selliselt tuleb seda ka võtta. Teemakäsitluselt jätkas uus väljapanek eelmise püsinäituse joont, olles selgelt loodusekeskne. Taas oli metsamajanduse pool sisuliselt täiesti välja jäetud. See omakorda viis kohati üsna inetuks kippunud nääklusteni Sagadi juhtkonna ning mõningate tollal RMK otsustajate ringi kuulunud isikute vahel. Loomulikult ei suurendanud sellised vastuolud metsamuuseumi mainet ega ka eelarvet.


Ekspositsiooni enda üheks suuremaks väärtuseks oli täiesti uudsel moel lahendatud metsakasutuse pool, mis oli vägagi eksponaadimahukas ning kus oli üsnagi nutikalt seotud nii ajalugu kui ka tänapäev. Suurima miinusena oli ekspositsioon ainult eestikeelne. Kuigi nappide vahenditega ja kiirustades tehtud (ülespanekut alustati märtsis 2006, avamine toimus juba 28. aprillil), paljude puudustega ning tehniliselt üsna lihtsakoeline, täitis „Puudest algab mets“ oma tähtsaima ülesande – järjepidevus ei katkenud ning valminud uus hoone ei jäänud sisutult seisma. Samas hakati kohe pärast avamist välja töötama uue ekspositsiooni kontseptsiooni.

Ise tehtud, hästi tehtud
Uue, järjekorras neljanda ekspositsiooni kontseptsiooni väljatöötamisel pöörati esmakordselt pilgud ka piiri taha. Nii väisasid Sagadi helgemad pead mitmesuguseid teemamuuseume enamikus põhjamaades, kuid paraku saadi sealt vaid tõdemus, et Skandinaavia lahendused meie oludesse ei sobi. Otsustati edasi minna oma jõududega.

Mõneti oli see ka paratamatu, sest kestva majandussurutise tingimustes toimunud järjekordne riigipoolne erakorraline loputus RMK rahakotis tähendas muuseumile seda, et nii kujunduse kui ka tehnilise teostuse sisseostmiseks Sagadist väljastpoolt puudus võimalus. Kõik tuli teha ise. Etteruttavalt võib öelda, et Eesti muuseumi aastaauhindade jagamisel keeldusid nii mitmedki suurte riigimuuseumite juhtfiguurid uskumast, et kogu ekspositsioon ongi tehtud Sagadi ja RMK enda jõududega. Samas tõstis see kõik teisalt paljude silmis nii metsamuuseumi kui ka laiemalt RMK prestiiži.

Eesti muuseumite tippu
Pikalt tehtud mõttetöö tulemusena sündis universaalkontseptsioon „Mets toidab“, kus oli kajastatud nii looduse, metsamajanduse kui ka ajaloo pool. Ideekavand nägi esmakordselt Sagadis ette ka rohkelt tänapäevaseid audiovisuaalseid lahendusi, tänase Sagadi peaaedniku Helle Väärsi loodud kujundus oli seni Sagadis ette võetud näituselahendustest keerukaim, kuid samas vägagi efektne ning uudselt omapärane, sellele puudusid Eestis analoogid. Metsabioloogia ossa oli esmakordselt sisse toodud ökoloogia ning kajastamist leidsid ka maailma metsad. Erinevalt varasematest ekspositsioonidest oli kajastatud pärandkultuuri, eri vaatenurkade alt metsatööstust ning lahti mõtestatud nüüdisaegse metsamajanduse temaatika.


Uus püsinäitus avati aprillis 2011. Tegemist oli esimese Sagadi püsinäitusega, kus kogu materjal oli tõlgitud ka inglise keelde. Külastajatele uus näitus meeldis ja samal aastal ületas Sagadi metsamuuseumi külastajate arv 30 000 piiri. Aasta lõpul saabus ka suur tunnustus, kui Eesti muuseumite aastaauhindade jagamisel valiti Sagadi uus püsinäitus Eesti kolme parima muuseumiekspositsiooni hulka. „Mets toidab“ teenis igati eeskujulikult metsamuuseumit täpselt kümme aastat, pakkudes selle ajaga teadmisi, elamust ja ka meelelahutust enam kui 300 000 külastajale. Ühe väikese teemamuuseumi kohta polegi seda nii vähe.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kõik senised metsamuuseumi ekspositsioonid on olnud erisugused ning kandnud rohkem või vähem oma aja pitserit. Iga uus väljapanek on olnud ikkagi samm edasi ja kindel suur samm edasi on ka praegune uus ekspositsioon „Metsane teekond“. Loodame väga, et sellest kujuneb metsamuuseumi läbi aja edukaim väljapanek. Kõik eeldused selleks on igatahes olemas.