RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
08. september, 2022

Mütsiga libahunt

Jätkame tutvumist teisikseentega ja tuletame taas meelde tarkust, mis on sama vana kui maailm: „Seeneline eksib ainult ühe korra.“

See on valekuningas!

Kibe! Kibe! Selliseid külaliste hüüdeid ei kuule mitte ainult pulmatseremoonial, vaid ka perekondlikul õhtusöögil, kui perenaine kogemata või teadmatusest lubab sellel seenel tema valmistatud roas osaleda – olgu või ühel ainsal eksemplaril.

Kusjuures ka ettevalmistavas etapis ei saa selle seene kibedust kaotada ei leotamise ega keetmisega. Mäletate nalja seenest, mis olevat ämma jaoks? Küllap pidasid teravkeeled just seda seent silmas. On ainult üks viis selle seene kulinaarsete omaduste parandamiseks – kuid sellest räägime veidi hiljem.

Kusjuures välimuse poolest näeb see torujas seen välja mitte ainult kasepuraviku moodi, vaid isegi... Mis te arvate, mille moodi veel? Seenekuninga enda – kivipuraviku moodi!

Minu eelmises kirjutises me juba vaatlesime mõningaid nn valeseeni. Täpsemalt oli juttu harilikku kukeseent meenutavatest teisikutest – kuld-kukeseenikust ja heledast timpnarmikust. Tuletan meelde, et ülalmainitud seened pole mürgised, veel enam, timpnarmikut peetakse lausa delikatessiks. Täna astub nende kõrvale samasse ritta Valepuravik. Ja see teisik võib-olla äkilisem. Mürgistust selle kasutamisel ei teki, nagu seda ei teki ka vale-kukeseente puhul, kuid supp või praad on kibeda ja vastiku maitse tõttu rikutud. Muide, kõik puravikulised, see tähendab seened, millel on torujas hümenofoor (kübara alumine osa), teiste hulgas isegi kurjakuulutava nimega isegi seen nende firmast kurjakuulutava nimega saatana-kivipuravik ehk kuradipätak, on söödavad (kuradipätak alles pärast kohustuslikku keetmist!).

Sapipuravik (Tylopilus felleus).   Seda seent võib juuni lõpust septembri lõpuni leida okas- ja lehtmetsas. Ta talub hästi kuumust ja isegi põuda. Need isendid leiti 24. augustil.
 Puravik (Leccinum). Puravikest, mida on kümmekond liiki, erineb sapipuravik seenejala võrkmustri ja määrdunudroosa toruja kihi poolest.
Harilik kivipuravik (Boletus edulis). Nagu näete, on sapipuravik ka kivipuravikuga sarnane. Kuid valepuravikul on jalamuster märgatavam. Kivipuraviku jalal on samuti võrk, kuid see on hele.
Sapipuravikud

Sapipuraviku valge või kreemjas lihakas viljaliha on kibe, muutub lõikekohalt roosakaks ja vajutamisel punetab veidi. Lõhna ei ole tunda või see on ebameeldiv. Sajaprotsendiline meetod kibeduse tuvastamiseks on lakkuda hümenofoori või seene viljaliha lõikekohal, mõru maitse on kohe tunda.

Veel üks erinevus puravikest ja kivipuravikest on see, et sapipuravik kasvab ka nii kändudel kui puujuurtel. Mükoriisa kujunemise poolest ei ole ta valiv, vaid moodustab seda mitmesuguste puuliikidega.

Putukad väldivad sapipuravikku ega kasuta seda oma vastsete kasvatamiseks. Selle poolest sarnaneb sapipuravik kukeseenega. No kes siis tahab saada „kibedat hälli“! Tundub, et seenesääsed pole lollid, nad tunnevad seeni nagu tõelised mükoloogid.

Veel üks huvitav detail: mis te arvate, kuidas kasutati sapipuraviku tükke iidsetel aegadel? Õigus, tõhusa sapieritina. See tähendab, et sarnane ravis sarnast.

Kokkuvõtteks veel lubatud lisatingimustest kulinaarsete omaduste parandamiseks. Eriti arenenud kulinaariaspetsialistid väidavad, et sapipuraviku kuivatatud kübarad kaotavad oma kibeduse. Sellest valmistatud roogadest rääkides ei säästa nad komplimente: lõhnav, maitsev, hämmastav...

Ausalt öelda pole ma seda kunagi proovinud, võib-olla on neil õigus. Noh, mõni väidab ka, et pole midagi maitsvamat kui konn, ja teine jällegi, vabandust, räägib koeralihast. Vabandage, see pole minu jaoks, ma ei hakka sööma ka „mütsiga libahunte“, sest metsas on maitsvamaid seeni.

Huvitavaid leide teile, kallid seenelised! Ja hoidke loodust!


Lisa kommentaar

Email again: