Esimesed läbematud maailmarändurid, kes suurt kevadet oodata ei tihanud, on juba aegsasti naasnud.  

Kiivitaja (Vanellus vanellus) on üks esimesi kevadekuulutajaid, tema rändeparvi võis näha juba märtsi alguses. Pikk maa tal tulla polegi, sest talvitumispaigad asuvad kodule üsna lähedal Kesk- ja Lääne-Euroopas.  

Kiivitaja saabumist on raske kahe silma vahele jätta, sest parvedes rändav lind on piisavalt suur ja silmatorkva välimusega ning üsna häälekas.  

Esmapilgul musta-valgekirju sulerüü küütleb päikeses sitiksiniselt või smaragdroheliselt ning kõvahäälset hüüdu saatval hoogsal sabavibutusel paljastub terrakotakarva sabaalune. Tagatipuks ehib elavaloomulise linnu pead suletutt, millega selle kandja oma meeleolust ja kavatsustest teada annab või lehvib tutike isesoodu veel kõledas tuules.

Kevadistel saabumisjärgsetel pulmamängudel panevad isased mängu kogu oma atribuutika kõlavast häälest energiliste tiiva- ja sabalöökideni - nende jõu- ja ilunumbrid koosnevad valju häälega sööstlaskumisest, tiibadega rapsimisest, ümber oma telje trampimisest, sabalöökidest jms.  

Varem nii tavalise põllulinnu arvukusele on põntsu pannud kardinaalsed muutused maaviljeluses. Olukorra teeb keeruliseks see, et süüdi ei ole ainuüksi rasketranspordi ja keemia kasutamine põlluharimises, vaid rida spetsiifilisi probleeme nagu sügiskülvi eelistamist kevadkülvile, liigset drenaaži, maastiku mosaaiksuse vähenemist jpm. Kuid siiski on selle kena kurvitsalise arvukus viimastel aegadel tõusnud ja jätkuvalt tõusuteel. 

Esimesi sookurgi (Grus grus) nähti sel aastal Saaremaal 9.märtsil, aasta eest kuulsin neid kluugutamas hirvekaamera taustal juba 27.veebruaril. Sookured jõuavadki Saaremaale oluliselt varem, kui idapoolsesse Eestisse. Saaremaa sookured talvituvad enamasti Lääne-Euroopas ja nende rändetee on palju lühem kui Ida-Eestisse saabuvatel kurgedel, kes rändavad tagasi hoopis Põhja-Aafrikast Etioopiast.