Eesti looduses on üks iga keharakuga aistitav suveharjamärk angervaksade (Filipendula ulmaria) õitsemine. Need putukatest sumisevad-ümisevad hullutavalt lõhnavad tuhandetest pisikestest õiekestest koosnevad pitsilised õiepöörised annavad märku, et enam paremaks minna ei saa ja kättejõudnud suve tuleb nautida täiel rinnal kuniks seda on.

Oma laialdase leviku, õiteilu ja omapärase vänge lõhna tõttu kuulub angervaks Eesti looduse tuntuimate taimede hulka. Iseasi on mil määral suudetakse eristada angervaksast tema sarnase välimikuga väiksemat sugulast angerpisti (Filipendula vulgaris) - vähemalt pole meie esivanemad seda teinud ja nende  liikide eristamist oluliseks pidanud.

Tõepoolest on esmapilgul keeruline üht teisest eristada ja kuna vanarahvas lähenes loodusele äärmise praktilisusega, siis liikide sarnase toime ja kasutuse tõttu puudus selleks ka vajadus.

Aga - angervaksa võime kohata kõikjal Eestis, angerpist on lubjaste rannikualade taim; angervaks on kõrgem aga angerpisti õiekesed suuremad, kuid õiepöörised tagasihoidlikumad; angerpisti lehed on tugevasti lõhestunud; angervaksa õiteilu kestab kauem kui angerpistil.

Angerpist on kuivade lubjaste loopealsete taim, angervaks palistab seevastu niiskeid lamminiitusid, luhtasid, kraavipervi, kus vesi pääseb hõlpsalt taime seemneid uutesse viljakatesse kasvukohtadesse kandma.

Mõlema liigi rahvapärased nimetused kattuvad ja viitavad pragmaatiliselt taime omadustele ning kasutusalale.

Näiteks nimetuse naesterohi kohaselt omistati mõlemale taimele just naistehaiguste vastast toimet; nimetus krambirohi tuleneb ilmselt sarnasest kasutusest.

Nimetus viinarohi viitab taime kasutamisele viinas, hobusekuserohi aga mõlema taime vettväljutavatele omadustele ja kõikvõimalikud variatsioonid nimetusest seanaerid sellele, et sigudikud armastavad angervaksa-angerpisti aromaatsete risoomidega maiustada.