Piusa liiv ja nahkhiired
Hinnatud paik Eestimaa servas väärib oma silmaga
vaatamist.
Piusa koopad on inimtekkelised kaevanduskäigud. Klaasi
tootmiseks sobiva kvartsliiva olemasolu tuvastas Piusal 1920. aastal Tartu
Ülikooli geoloog Hendrik Bekker. Heledat liivakivi hakati kaevandama 1922. aastal
ja seda tehti kuni 1966. aastani, mil kaevandamine siirdus maa alt koobaste
kõrval asuvasse avakarjääri. Maa-aluseid transporditeid kasutati küll veel
kümnendi võrra kauem. Pärast seda, kui maa-alune kaevandus lõplikust kasutusest
kõrvale jäi, üritati koobastikku õhkida, kuid suurema eduta – nahkhiirte õnneks.
Ehkki me ei pruugi koobastes piiratud liikumise tõttu nahkhiiri
märgata, lisab siiski ärevust teadmine, et siin asub kogu Baltimaade, Skandinaavia,
ja Loode-Venemaa piirkonna kõige suurem käsitiivaliste talvituskoloonia.
Nahkhiirte talvituskoloonia avastati Piusa kaevanduskoobastes
1948. aastal ja võeti kaitse alla 1981. aastal.
Sellest ajast alates hakkas talvituvate nahkhiirte hulk
jõudsalt kasvama, kuni selle sajandi alguseni, mil turistide hordid nende und kriitilisel
määral häirima hakkasid. Aastal 2000 loendati seal loomi üle 4500, ent aastaks 2006
langes talvitujate arvukus umbes 2500-ni. Viimased kümme aastat on nahkhiired
saanud rahulikumalt talve veeta ning tänaseks võib neid siin olla ligikaudu 3500.
Piusa koobastes on esindatud kõik 12 Eestis esinevat nahkhiireliiki.
Veelendlane
Tõmmulendlane
Nahkhiirtele meeldib koobaste stabiilne temperatuuri- ja
niiskusrežiim ning see, et koopas on vaikne ja pime.
Otsus koobastik külastajatele lõplikult sulgeda sündis 2006. aastal.
Avatud
koopasuudmed, mis tekitasid tõmbetuult ja kõikumisi koobastiku
temperatuuris ning õhuniiskuses, olid selleks
ajaks põhjustanud ulatuslikke ja potentsiaalselt eluohtlikke varinguid.
Kaasa on aidanud ka “koopainimesed”, kes on pidanud vajalikuks koopa
seintele ja sammastele oma nime või midagi muud väga tarka kritseldada.
Täna pääseb giidiga külastaja suletud koobastiku
vaateplatvormile ja 2010. aastal avatud külastuskeskusse ning 1,4 kilomeetri
pikkusele matkarajale, mis pakub kenasid vaateid liivakarjäärile. Soojal ajal võib
siin kohata Eestis haruldast ja kaitsealust kivisisalikku ja harivesilikku.
