Fotod: RMK Sagadi Metsakeskuse muuseum
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Iseseisvuse esimesel kümnendil oli korraldatud mitu erakorralist raiet Eesti metsades. 1919. aastal anti mõisnikele võimalus oma endistes metsades teha erakorralist raiet, 1925. aastal tehti suuremahuline raie riigi rahanduse päästmiseks ning aasta hiljem otsustati anda mõisnikele õigus teha oma valduste riigistamise eest kompensatsiooniks raiet riigimetsades. Viimasel puhul oli tegemist välismaise survega, mille taga seisis Saksamaa, kes Rahvasteliidus Eesti peale baltisakslaste tagakiusamise pärast pidevalt kaebamas käis. Tegelike raieteni jõuti küll mõni aasta hiljem. Kõige enam küttis aga kirgi asunikutalude omanike ehk asunikega seotud probleemistik.

Riik jagab maad ja metsa
Mõistmaks konflikti tausta, tuleb minna ajas tagasi Vabadussõja aegadesse ning vaadata sel ajal antud lubadusi. Sõja algul oli Eesti rahvaväe olukord väga kriitiline. Mobilisatsioon ei toonud vajalikul määral mehi noort riiki kaitsma ning juba püssi alla jõudnutest deserteerus karjakaupa sõdureid. Olukord muutus, kui valitsus kuulutas välja otsuse, et iga riigi eest relvaga võitleja saab pärast sõja lõppu tasuta maad. Kui algul suhtuti sellisesse lubadusse kõhklevalt, siis 1919. aastal aset leidnud radikaalne maareform, mis riigistas mõisad, lõi lubaduse täitmiseks vajaliku baasi ning tekkis usk, et ongi võimalik võiduka sõja korral maad saada.


Riik pidas oma lubadust ning pärast sõja lõppu mõõdeti riigistatud mõisamaadest peamiselt endistele rahvaväe võitlejatele välja umbes 56 000 talu, mida hakati nimetama asunikutaludeks. Kuna maasoovijaid oli palju, kujunes ühe asunikutalu suuruseks keskmiselt 10–15 hektarit. Seega oli tegemist väiketaludega ja nende maa väljamõõtmisel prooviti lõigata siilud selliselt, et iga asunik saaks ka tüki metsa. Praktikas see kõigi puhul küll ei õnnestunud. Kõigil asunikutaludel oli aga üks ühine joon: puudusid hooned. Need pidi asunik ise ehitama. Ja siit algas probleemide sasipundar, mis viis poliitikute ja metsameeste tõsise konfliktini, mille käigus sai poliitikute survel järjest ametist priiks mitu metsanduse kõrgeimat juhti ning mis viis metsameeste maine rahva silmis üsnagi madalale.

Poliitika sekkub metsamajandusse
Asunikutalude omanikud kuulusid ühiskonna kõige vaesemasse kihti, kellest enamikul polnud hinge taga suurt midagi. Riigijuhid said väga hästi aru, et ilma abita ei suuda ükski asunikutalu ehitada endale hooneid ega koos sellega muuta majapidamist normaalselt toimivaks. Raha polnud võimalik asunikele jagada, seda nappis noorel ja sõjast räsitud riigil palju olulisemate teemade tarvis endalgi, ning nii tuli leida muid võimalusi. Pärast mõningat kaalumist otsustas valitsus, et tarvilike hoonete ehituseks saavad asunikud materjali riigimetsast ja suuresti riigi kulul. Selle taga seisis 1926. aasta valimistel Riigikokku pääsenud Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondis, kelle kätte läks metsandust kureerinud põllutööministri portfell. Asunike kätte jäi see ministritool mitme järgneva valitsuse vältel ja nagu peatselt selgus, oli metsameeste seisukohalt tegemist üsna halva valikuga. Mitmes järjestikuses valitsuses nimetatud ministriametit pidanud Oskar Kösterist, asunike partei ühest juhist, kujuneski metsameeste peamine oponent.

Ahnus ja hoolimatus saadab asunikke
Kuna riigil puudus võimekus teha asunike tarbeks mineva ehitusmaterjali saamiseks oma jõududega raiet, anti asunikele võimalus ise oma materjal metsast võtta. Peatselt selgus, et tegemist oli tõsise veaga, mille tagajärjeks korralik rüüstamine riigimetsas. Mingist loodust säästvast või metsasõbralikust mõtestatud käitumisest polnud juttugi. Võeti endale sobivad paremad palad ja muu jäeti nii, nagu omal lihtsam oli.

Metsameeste ägedad protestid jäeti poliitikute poolt tähelepanuta, ajakirjanduses hakkasid aga ilmuma lood, mis asunike teguviisi otsesõnu hukka mõistsid. 1928. aasta metsateadlaste päeval peetud ettekandes pidas professor Oskar Daniel asunikele tehtavaid soodustusi põhjendamatuks, tuues välja, et lisaks ehitusmaterjalile said nad tasuta raiuda kõiki puid, mis paiknesid heina- või karjamaal, võtta maha ilma erandita puid, mille kännu diameeter jäi alla 10 cm, lisaks saada veel tuulemurrust tasuta küttepuid ning igapäevatarbeks 100 latti ja 200 teivast. Arvestades asunikutalude hulka, oli Danieli pahameel igati õigustatud. Samaks aastaks oli tema hinnangul riigimetsast raiutud ette kümne aasta tagavara.

Ministeerium probleeme ei näinud, vastupidi, seal andis arvudega mängimine tulemuseks, et raiutakse hoopis vähem kui võiks. Kui valitsus seejärel otsustas, et asunike metsast saadavaid puidunorme tuleb tõsta 20 protsenti, ajas see metsamehed täiesti marru ja ütlemised ministeeriumi suunas läksid aina teravamaks. Mitmes sõnavõtus rõhutati, et Eestis on peale puidu ka teisi ehitusmaterjale, miks ei kasutata neid? Ammendavat vastust sellele ei saadudki. Vastupidi. Valitsuses küpses hoopis plaan, et riigimetsast peaks tasuta ehitusmaterjali saama ka kogudused ja koolid.



Minister näitab võimu
Tüli üks kulminatsioone oli VII metsateadlaste päev Tartus 1929. aastal, kus Riigikontrolli revident Edgar Vester ründas teravalt nii valitsust kui ka põllutööministrit, süüdistades viimast Eesti metsade hävitamises. Elavat vastukaja leidnud ettekanne tõi sekeldusi nii sündmuse korraldanud metsaseltsile kui ka Vesterile endale. Veel 1932. aastal, kui Köster uuesti ministriks sai, nõudnud ta ajakirjanduse andmetel Vesteri pagendamist Petserisse. Seda siiski ei sündinud.

Sakutada sai ka Oskar Daniel, kes lootuses metsade eest seista oli võtnud 1925. aastal vastu Metsade Peavalitsuse juhataja ametikoha, jätkates samal ajal Tartu ülikooli metsaosakonna dotsendina. Temast vabaneti 1927. aastal seoses süsteemi ümberstruktureerimisega ning nimetatud ametikoha kaotamisega. Tema järglane Albert Vaharu pidas metsandusjuhi ametikohal vastu napi aasta, enne kui ministriga teravasse konflikti sattununa ameti maha pani. Vaharu teeneks saab lugeda seda, et ta suutis ära hoida ministri plaani erastada asunikele suures mahus riigimetsa.
Asunikud jäävad jänni
Kuidas aga asunikud neile eraldatud metsaga käitusid? Suuremalt jaolt üsna halvaperemehelikult. Õnneks oli siiski ka teisiti käitunuid. Asunike hulgas oli üsna erineva taustaga tegelasi. Oli neid, kes tõsiselt oma majapidamist arendada tahtsid, oli aga ka linnast tulnud tegelasi, kes maamajapidamisest midagi ei taibanud ega suurt ka hoolinud. Kuna kapitali nappis, nägid asunikud metsas üht võimalust, kuidas kiirelt oma seisu parandada. Mets raiuti maha ning prooviti peaasjalikult küttepuudena maha müüa. See omakorda lõi aga turu sassi, hinnad läksid alla ja puudele ei jätkunud ostjaid. Mõnel pool ka põletati küttepuid otse langil. Pahameelt põhjustas ka asunike käitumine riigimetsast saadud ehitusmaterjaliga. Nimelt üritasid üsna paljud seda lihtsalt rahaks teha. Ja ostjaid jagus. Kuna asunike väljaraided riigimetsast olid sellise mahuga, et teistele soovijatele naljalt enam ei jätkunud, siis oli olemas nii pakkumine kui ka nõudmine. Metsameestele see kõik muidugi ei meeldinud, õli lisas tulle asjaolu, et rahvas kippus kogu toimunu süüdlasena nägema ikka neid, seda täiesti alusetult.


Saabunud majanduskriis ja sellele järgnenud kiire tõus vähendasid asunike partei toetust ja lõpuks ühines see Põllumeestekoguga. Üleraietele suudeti panna piir ning olukord metsas hakkas stabiliseeruma. Pikalt kestnud kaklusest poliitikutega jäid metsameestele aga halvad mälestused ning sõna asunik pani tõsise metsamehe veel pikalt pead vangutama.