Hiljuti väitis Tartu Ülikooli säästliku metsanduse teadur Raul Rosenvald, et lageraie Eesti metsades võimendab kliimamuutusi vähemalt järgmised 60 aastat. Põhjendusteks oli, et asendusefekti mõju kliimamuutuste pidurdamisel kiputakse üle hindama ja et kliimamuutuste pidurdamiseks peaks hoidma võimalikult palju süsinikku "seotuna".

Rosenvald kirjutas: "Tuleb aga aru anda, et ka asendusefekti positiivne mõju avaldub pikas ajaskaalas alles siis, kui kogu raiejärgselt ja toodetest vabanenud süsiniku kogus on uuenenud puistu poolt seotud. Vahepeal atmosfääris olev CO2 kogus ikkagi võimendab kliimamuutusi".

Selles mõttekonstruktsioonis on mitmeid küsitavusi.

Kasvama jäetud puu asemel kasutatav fossiiltoore põhjustab alternatiivse heite kohe

Õigustades süsiniku hoidmist isekasvava-kõduneva metsana on lihtne alahinnata hoopis alternatiivlahendustest tingitud fossiilset heidet, sest 7-8 miljardit inimest pole leidnud tänini algupärastele materjalidele ja energiakandjatele, nagu puit, tõsiseltvõetavat ja säästlikku alternatiivi.

Loomulikult oleks pilt teistsugune siis, kui proportsionaalselt kasutamata puiduga vähendaksime tarbimist. Sel juhul oleks võimalik loobuda tekkinud puudujäägi asendamisest fossiilse toorme või importpuiduga, kuid kokku tuleks leppida ka see, mille või kelle arvelt tarbimise vähenemine toimuks.

Kodumaise puidutoorme asendamine importpuiduga oleks aga leebelt väljendatuna rohepaplus, sest raiemahud ei väheneks, vaid paigutuksid ümber meie naabrite juurde.

Juurdekasvu piirides tehtud metsaraiest ei teki täiendavat emissiooni

Rosenvaldi väide peaks paika vaid ilma asendusefekti arvestamata ja langipõhiselt - vaadates konkreetset lanki või lankide valimit. Globaalses mõttes, vaadates kogu metsaala, toimub paralleelselt süsiniku heitega puidukasutusest, mis ka raiumata jätmise puhul toimuks niikuinii puude kõdunemisest, ka süsiniku sidumine puittaimestikku.

Tegelikult nendib sisuliselt sama ka Raul Rosenvald ise: "Kui süsinikubilanssi vaadata suuremas mastaabis, siis üks lageraieala võib olla küll süsiniku emiteerija, kuid metsamaastiku tasemel võib nooremate puistute kasv tasandada selle emissiooni ja maastiku tasemel võib puidutagavara suureneda."

Seega tugineb kogu Rosenvaldi sõnum ühele väitele: "Eestis raiutakse paraku jätkusuutmatus tempos…mille tõttu väheneb nii metsa tagavara kui juurdekasv", mis omakorda toetub Kaido Kama arvamusele.

Fossiilne süsinik on agressiivne tulnukas

Rosenvald väidab, et asendusefekti mõju kliimamuutuste pidurdamisel kiputakse üle hindama arvestades, kui väike osa meie puidust jõuab ehitistesse. Tegelikult, kuna tarbimine ei vähene, asendatakse fossiilse toormega pea kogu raiumata puidusortimendi maht, sest tõsiseltvõetavad alternatiivid puidule puuduvad.

On suur vahe, kas põletada puitu ja tagastada atmosfääri sealt viimase 80 aasta jooksul kokku korjatud süsinik, või põletada fossiilset tooret ja lisada täiendavalt atmosfääri mesosoikumi ajastust pärit tulnuksüsinik.

Puidust vabanev süsinik on kokku korjatud siitsamast, meie ajastu atmosfäärist, kuid fossiilne süsinik seoti atmosfäärist keskmiselt 100 miljonit aastat tagasi, mistõttu on tegemist uue ja võõra lisakomponendiga meie süsinikuringes.

Asjaolu, et erinevat päritolu süsinikuaatomid käituvad peale emissiooni ühtemoodi ei õigusta fossiilse toorme eelistamist. Tasub mõelda, kui palju ja milliseid keskkonnale ohutuid kestvustooteid saab puidu alternatiividest – naftast, maagaasist, kivisöest, põlevkivist ja turbast. Tasub mõelda ka seda, miks nimetatud alternatiivide varumisele pole seatud nõuet juurdekasvu piires.

Süsinikuneutraalsus peab olema jätkusuutlik ka 60 aasta pärast, mitte projektipõhine aktsioon

On tõsi, et kui mets raiumata jätta, hoiavad metsad süsinikku kuni küllastusseisundi lõpuni ja see võib tõepoolest kesta mõnes puistus selle raiumata jätmisest veel isegi kuni 60 aastat, kuid Rosenvaldi artiklis olevalt jooniselt on näha, et kui mets jätta majandamata, algab keskmiselt 120-130 aastaselt puidusüsiniku varu vähenemine, mille ulatus pole teada.

Seega hakkab hoopis vana majandamata mets kliimamuutusi võimendama. Enne, kui panustada süsiniku hoidmisse metsas, kus kasvamine ja kõdunemine on tasakaalus keskmiselt juba 75-aastaselt, tuleb kaaluda alternatiivset võimalust – jätta proportsionaalne kogus süsinikku seotuks hoopis fossiilsetesse varudesse.

Puidu saamise eesmärgil metsa juurdekasvu ulatuses teostatav metsa majandamine on selleks praegu asendamatu abinõu, kuid seda ei ole võimalik teha nii, et puiduvaru metsas samaaegselt kasvaks püsivalt, vaid vahepeal on igati loomulik ja paratamatu ka kahanemine.

Kasutamata puidu arvelt loodetav ökoloogiline kasutegur peab olema kaalutletud tervikuna nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka keskkonnakaitseliselt

Metsa kasvamiseks on vaja kasvuruumi, sest mets kasvab täis ehk küllastub. Kasvuruum tekib ürgmetsas suremise ja looduslike häiringute (torm, tuli) tõttu ja tulundusmetsas tehakse seda raietega.

Süsinikuvaru hoidmise seisukohalt ei ole vahet, millise raievõttega kasvuruum tehakse, sest kõik raied viivad süsinikku koos puiduga metsast välja ning lageraie ja valikraie tihumeetrid on ühesuurused.

Küll aga mõjutavad meie valikud ressursside kulu, varutava puidu kvaliteeti ja uut metsapõlve, millega kujundatakse meie puidulised võimalused tulevikus. Süsinikuvaru hoidmisega liialdamine metsas vähendab puidukasutuse mahtu ja varutava puidu kvaliteeti, tehes seeläbi turul kohe ruumi fossiiltoormele, kuid ei vähenda sealjuures puidu kõdunemisega kaasnevat paratamatut süsiniku emissiooni, vaid võib selle ajutiselt edasi lükata.

Võib-olla oleks nende tõsiasjade paremaks mõistmiseks vajalik hakata arvestama säästlikkuse printsiipidega igakülgselt ka looduse ja keskkonna kaitsmisel.