Külaline Austriast 

Kevad on aga juba ammu teel: kuldnokad saabusid, haneparved lendavad taevas, ilmusid lumikellukesed – seda kõike me näeme, aga neil päevil toimub ka palju nähtamatut.

Esimene kevadine seen on harilik karikseen. See on erepunast värvi ja hakkab juba kaugelt silma. Oleme harjunud, et punane värvus tavaliselt keelab midagi või hoiatab millegi eest, kuid karikseen, vastupidi, meelitab niiviisi enda juurde.

Metsas kehtivad oma reeglid – seen annab teada millestki väga olulisest, aga mis võiks olla olulisem soo jätkamisest? Võimalik, et nii ongi, kuid kuni me pole õppinud seente keelt tundma, võime ereda metsavalgusfoori eesmärke vaid aimata. 

Kevade esimesed eredad värvid neil märtsipäevil ergutavad ja muudavad ärevaks. Ja kuigi on teada, et karikseen on söödav, ei taha lõhkuda seda ebatavalist natüürmorti: punane rohelisel taustal.  

Rääkides karikseenest kui hooaja esimesest seenest ei saa jätta tähelepanuta puidu-sametkõrgest, mis kandis vilja kogu talve, kord peites end pakase eest lume alla, seejärel aga ilmudes sula ajal taas kändudel ja puutüvedel nähtavale.

Ja nüüd annab ta lõpuks teatepulga üle esimesele kevadseenele, jättes meiega kuni sügiseni hüvasti. 

Ämblikusiid 

Kuidas jätta neil päevil metsas jalutades ja kevadpäikese mängu nautides märkamata puude ja mustikapõõsaste vahele tõmmatud arvukad hõbeniidid, mis puude tumedal taustal eredalt säravad.  

Neid ämblikuniite tõmbasid puude vahele esimesed ämblikud, kes lahkusid talvekorterist puukoore alt. Praegu on veel külmavõitu ja suurem osa putukatest ei kiirusta välja pugema, seepärast pole mõtet saagi püüdmiseks keerulisi võrke luua. 

Kuid ämblikuniidid võivad ämblikele ka teistel eesmärkidel kasulikud olla, näiteks märgistavad emasämblikud mõnesid niite oma feromoonidega, et isasämblikke ligi meelitada.

Ämblikuniidid reageerivad neid puudutavatele putukatele kõikumisega – see on signaal ämbliku jaoks, kes varitseb peidikus niidi ühes otsas. Ämblikud kasutavad seda niiti ka julgestusköiena lähedal märgatud ohvri ründamisel. 

Nende niitide peremehi pole kerge märgata – teinud oma töö ära varahommikul, peituvad nad taas oma varjepaikadesse. On aga ju nii raske istuda kogu talve ilma toiduta! Seepärast ronivad mõned kannatamatud oma peidupaikadest välja jahti pidama isegi pakase käes ja lumel. Kas ämblikul on tõesti veebruaris kedagi jahtida? Tähendab, et on! 

Märtsis hakkavad mitmesugused putukad juba vähehaaval ärkama. Siin on üks varajastest jahimeestest ja tal peab õnne olema – see on krabiämblik. Tema ei meisterda võrke, vaid kütib varjest.  

Surusääsed kontravalguses 

Märtsipäikese kontravalgus tõi esile väikesed sääsepilved. Siiski on tavalistel sääskedel, kes meist kellelegi ei meeldi, veel vara välja ilmuda ja nad näeksid ka teistsugused välja.

Kevadisele „kohtamisele“ on lennanud süütud surusääsed. Päevavalguses pole neid kerge lennul märgata, see-eest valgustavad neid hästi välja hommikuse või õhtuse madala päikese kiired.  

Seda lühikese elu pidupäeva saab jälgida soojadel õhtutel: isased surusääsed ei ela rohkem kui nädala ja nad tulevad ilmale üksnes selleks, et viljastada emassääsk.

Seejärel aga saab neist ämblike eine. 

Aktiivne lapsuliblikas 

Juba on ärganud ka kõige tegusam liblikas – lapsuliblikas. Teiste meie liblikatega võrreldes on tema aktiivne aeg kõige pikem – umbes üheksa kuud aastas.

Lapsuliblikaga jätsime hüvasti ühena viimaste seast – möödunud aasta novembris – ja nüüd kohtame teda ühe esimesena märtsis.  

Kui koju jõuan, siis näen, et metsaelu ei lõpe läve metsaserval – keldriukse juures kohtun kulunud tiibu siluva päevapaabusilmaga.

Tavaliselt talvituvad päevapaabusilma isasliblikad mingites varjatud paikades: kuurides, katuse või trepiääre all. See liblikas on nähtavasti talve üle elanud maja keldris, kuid kas ta peab sellisena kevadele vastu? Loodame parimat!