Tekst: Kristina Traks
Foto: Külli Tedre-Gavrilov
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi puutus metsa tervendava võime teadusliku poolega esimest korda kokku umbes kümme aastat tagasi doktorantide suvekursustel. Juba siis käisid Rootsis koos arstiteadlastega uuringud, mõõtmaks metsas käimise positiivseid aspekte inimese tervisele. Rootslased analüüsisid näiteks, kuidas toimiks psühholoogide ja perearstide väljakirjutatav „retsept“ – kaks korda nädalas tund aega metsas viibimist – läbipõlemise ohuga inimestele. „Instinktiivselt teame, et metsas käimine teeb head. See on kui vaimsete probleemide ennetus, eriti kui seda teadlikult rakendada,“ sõnab Ligi.


Koer, marjaämber ja seenenuga jäta koju.
Rootslaste uuringutest on selgunud, et mitte igasugune metsas või looduses viibimine ei mõju ühtviisi tervendavalt. Väga oluline on justnimelt see, et looduses lihtsalt ollakse, mitte ei tehta midagi sihipärast. „Ei tohi tegeleda marjade-seente korjamise, matkamisega, ka koera ei tohiks kaasa võtta, tuleks olla üksi,“ toob Ligi välja. Miks nii? „Läbipõlemisele kalduval inimesel on tavaliselt suur saavutusvajadus, ta tahab eesmärke täita ja heleda leegiga põleda. Nii kipuvadki nad endale metsas eesmärke seadma ja hakkavad neid täitma. Näiteks võtavad eesmärgi korjata rohkem marju. Niisama marju võib ikka süüa, aga seenenuga ja ämber tuleks teraapilistel retkedel maha jätta. Nii et kui minna metsateraapia seansile, siis ei peaks olema eesmärk läbida võimalikult kiiresti rada, jalutada ära koer või korjata seljatäis hagu.“

Uuringud on näidanud, et teraapilise mõjuga ei ole sugugi mitte iga mets ja matkarada. Rootslased testisid, millised metsad inimestele meeldivad. Selgus, et see on väga individuaalne ja sõltub taustsüsteemist. Üldiselt ei sobi ülerahvastatud kohad – näiteks parkimiskoha otsimine või see, kui keegi pargib inimese harjumuspärasel kohal, võib tekitada stressi. Samuti tekitab stressi teiste inimeste tekitatav kära ja kohtumised võõraste inimestega. Teisalt võib ärevus tekkida ka väga üksikus ja metsikus paigas, kus kedagi ei ole. „Keskmine inimene on linnainimene. Niinimetatud metsainimene arvatavasti Tallinnas Järve metsas ei lõõgastu, sest seal on liiklusmüra, kohtab palju teisi inimesi, kuid keskmisele linnainimesele võib see paik juba sobida,“ sõnab Ligi. Üks oluline aspekt on tunda metsas end turvaliselt: tüüpiliselt peaks teraapilise mõjuga mets olema valgusrikas, mitte liiga metsik. Paljusid inimesi rahustab teadmine, et olemas on mobiililevi ja lähikonnas autotee.